Lugupeetud rektor, ülikooli juhtkonna liikmed, tehnikaülikooli töötajad, tudengid ja meie sõbrad. Tervitan teid Eesti Vabariigi 102. aastapäeva puhul!
Mul on au täna teie eest seista ja jagada enda mõtteid Eestist.
Ma olen kasvanud peres ja kogukonnas, kus Eestit on alati sügaval südames hoitud ning kus teadvustatakse endale, et on olla privileeg vaba rahvus.
Seetõttu on hirmutav näha, et viimaste aastate jooksul on esile kerkinud äärmuslikud vaated, hoiakud ning lugupidamatus üksteise suhtes ühiskonnas. Tekib ahelreaktsioon, kõik kandub edasi – agressioon kasvatab agressiooni, ebaviisakus ebaviisakust.
Meie koolis käisid sel nädalal külas Nordteki tudengivõrgustiku juhatuse liikmed. Norra, Taani ja Islandi ülikoolide inseneritudengid, kellele sain rõõmuga tutvustada Tallinna Tehnikaülikooli, meie linnakut, tudengiorganisatsioone, Eestit. Viisin nad erinevatesse põnevatesse kohtadesse Tallinnas. Loomulikult külastasime Maarjamäe memoriaali. Tutvustasin meie riigi ajalugu, sealhulgas 1941. aasta juuni- ja 1949. aasta märtsiküüditamisi. Rääkisin, et eestlased osalesid Balti ketis ja laulsid end vabaks Nõukogude okupatsioonist. Tõlkisin neile Juhan Liivi luulet “Ta lendab Mesipuu poole”. Ütlesin uhkusega, et Maarjamäe memoriaali mesilased on TalTechis 3D prinditud, selgitasin külalistele, et mesilane sümboliseerib meie kaasmaalasi. Liigutav oli näha, kuidas noored, kes on rahumeelse ajalooga riikidest olid mõtlikud ja kuulasid huviga. Norra neiu lausus väliskülalistele: “Kas te saate aru, kui õnnelik elu on olnud meie rahvastel?”
Minu jaoks tuli ootamatu üllatusena, kui suure eelarvamusega olid nad tulnud Eestisse. Tundus, et nad kujutasid ette ees ootavaid lagunenud, mustade lagedega maju, ühstransporti aastast 1990 ning toiduks vaid kartulit ja jahukastet. Viimase õhtusöögi ajal küsiti mult, et miks Eesti end rohkem välja ei kommunikeeri, ei turunda end tugevamalt? Meil on ilus, mitmekülgse arhitektuuriga pealinn, kõrgelt arenenud tehnoloogia ja tagatipuks veel suurepärane, puhaste maitsetega toit.
See küsimus pani mind mõtlema. e-Estonia, Welcome to Estonia, küberkaitse…. On ju üritatud?
Proovin ka ise alati välismaal ja välismaalastele Eestit esindada nii hästi kui oskan. Tutvustan rahvust, laulupidu, puhast loodust, tehnikaülikooli ja räägin digilahendustest meie igapäevaelus. Olen ise nii ära harjunud, et mu nutiseadmetel on levi ja wifi isegi rabalaukas ja kauges metsatukas. Tihti võtame neid asju, mis meil on olemas liigagi iseenesest mõistetavalt ja kujutame ette, et ka teised teavad meie edulugusid. Aga kas ikka teavad?
Meie rahvusel pole omane enda saavutusi suurejooneliselt esile tõsta. Aga kuidas keegi siis peaks meist midagi teadma? Riigike, kes PISA testides paistab suurepäraselt silma, kuid samas omab veel ikkagi mingit vähearenenud idablokiriigi minevikuloori ja kuvandit.
Tunnen suurt uhkust, et ma saan öelda “Ma olen eestlane.” Ma armastan oma kodumaad. Kogu südamest. Väliskülalistele enda kodumaad tutvustades tundsin taas endas seda plikat, kes lapsepõlves kodus vabariigi hümni ajal püsti hüppas ja laulis kogu hingest kaasa. Aasta tagasi tehnikaülikooli tudengitega “Tipikate marsil Toompeale” rongkäigu järgselt tundsin sügavat sidet rahva seas olnud umbes 4-aastase tüdrukuga, kes heleda häälega hõikas kogu südames “Elagu Eesti” ja lehvitas väikese sini-must-valge lipuga möödasõitvatele tegevväelastele. See oli nii siiras ja puhas. Siiras ja kokkuhoidav on see Eesti, mida mina südames kannan.
**************
Tagasi tulles aga mõttele, et olen viimasel ajal tundnud muret Eesti tuleviku pärast. Kas meie riik oskab näha näiteks kvaliteetse kõrghariduse ja rahvusvaheliste koostöövõrgustike vajalikkust? Kas meie riik väärtustab igat eestimaalast? Ma arvan, et me peame seda tegema. Meid on siiski vaid 1,3 miljonit. Me ei saa unustada, et meie eestlaste ühine asi on kujundada meie oma hoolivat Eestit. Et me liiguks ka headel aegadel ühiselt oma mesipuu poole. Armastus kasvatab armastust. Hoolivus hoolivust. Mõelgem, millised eeskujud me üksteisele olla soovime ja käitume siis vastavalt.
Seepärast kutsun teid üles looma positiivseid ahelreaktsioone. Rõõmustage, et sünniks veel rohkem rõõmu. Märgake, et tekiks rohkem teadlikkust. Armastage, et sünniks veel rohkem armastust. Oma kodu on privileeg. Oma vaba maa on veelgi suurem privileeg. Me peame olema õnnelikud, et meil on olemas oma 43 465,32 km² oma vaba maad, mida hoida ja kanda südames, nii siin kui kodust eemal.
Soovin meile kõigile ilusat vabariigi aastapäeva aktust, elagu Tallinna Tehnikaülikool ja elagu Eesti! Aitäh!
Commentaires