top of page

Avameelselt spikerdamisest: kellele ja miks?

„Tehke spikreid, kuid ärge kasutage neid!“ on nii mõnegi õppejõu käest kuuldud lause. Seda sellepärast, et ühe hea spikri tegemisse läheb palju tööd ning vaeva, mille jooksul töötatakse materjal algusest lõpuni läbi, eristatakse oluline informatsioon ebaolulisest, töötatakse välja loogika, mille alusel mõeldakse välja täpne paigutus, kus miski asuma hakkab. Selle kõigega kaasneb aga teadmiste omandamine ning hiljem ei lähegi spikrit vaja.


Kuivõrd spikri(te) tegemine on pigem hea õppimisstrateegia, siis nende kasutamine on lihtsalt rumal. Heaks näiteks on inseneriõpingud. Ilmselgelt ei soovi keegi elada majas, mille tugevusarvutused on teinud insener, kes õppimise asemel otsustas teadmistekontrollid läbida spikerdades ning kelle puudulike teadmiste tõttu on maja hakanud esimese aastaga viltu vajuma ja igas seinas on näha pragusid. Samamoodi ei soovi keegi minna pimesoolt välja lõikama arsti juurde, kes pole päris kindel, kus see üldse asub, sest anatoomia eksam oli ju spikerdades lihtsam.


Kuigi need kaks näidet on ilmselgelt keerulisematelt ja vastutusrikkamatelt erialadelt, kus mängus on inimeste elud, siis on ka kõikidel teistel erialadel see vastutus olemas. Keemikud võiksid teada, kuidas erinevad ained reageerivad. Majandusteadlased võiksid investeerida nii, et see toodaks kahjumi asemel kasumit. Selleks ongi vaja teadmisi päriselt omandada, mitte teiste pealt maha kirjutada.


Kuigi kõik eelnev on veel enam-vähem arusaadav ja loogiline ning sellega võiks isegi nõustuda, siis tahaks välja tuua ka need niiöelda kasutud teadmised. Kindlasti on iga lugeja pidanud keeletunnis pähe õppima mõne luuletuse. Olgem ausad, praegusel hetkel ei mäleta keegi ei nende luuletuste autoreid ega pealkirju. Kuid see ei olnudki nende õppimise eesmärk. Luuletuse õppimise eesmärk on hoopistükkis laiendada sõnavara, arendada mälu, tekitada seoseid ja oskust õigel hetkel vajalik informatsioon ette kanda. Lisaks arendab luuletuse peast lugemine esinemisoskust, sõnade hääldust ja diktsiooni.


„Statistika näitab, et iga aastaga langeb tudengite sooritusvõime sõnastada teoreeme, rääkimata nende tõestamisest,“ lausus hiljuti üks matemaatika õppejõud pärast kontrolltööde hindamist. Ühest küljest võib väita, et keskmine tudeng on eneseteadlikum ning ei õpi pähe asju, mida tal elus vaja ei lähe. Samas ei peakski teoreemide tõestamist pähe õppima, vaid need on loogiliselt tuletatavad varasemalt õpitu baasilt. Kui aga varasemalt on õppimata jäetud ning selle asemel on spikerdatud, siis nüüd on jäänud alles kaks varianti: õppida iseseisvalt järgi kogu vajalik materjal või spikerdada. See on lumepall, mis ajas aina kasvab. Igal inimesel on valik. Valik kasvatada oma teadmiste palli suuremaks ja võimsamaks või mängida valedel ülesehitatud Jengat lootuses, et see valel hetkel kokku ei kuku.


Nii nagu gümnaasium, nii on ka ülikool tegelikult vabatahtlik. Keegi ei sunni kedagi minema ja õppima. Kuid kui kord on juba avaldus esitatud ja õppimatulek kinnitatud, siis tuleb ka täita võetud kohustust ja õppida. Võib-olla tõesti oli gümnaasium vajalik selleks, et minna ülikooli õppima midagi, mis ei vaja kõikidest riikliku õppekava ainetest arusaamist. Kuid ülikoolis on erinevad erialad, erinevad suunad. Nii nagu dirigendiks õppijad ei õpi füüsikat, nii ei õpetata ka IT-spetsialistidele muusikat. See tähendab, et kõik praegused tudengid on ise teinud selle otsuse tulla ja omandada teadmisi just nimelt selles konkreetses valdkonnas. Seega, milleks spikerdada?


Ülikool on selleks, et teadmisi omandada ning hiljem ka rakendada. Kui aga lõputunnistus on saadud ebaausal teel, siis pole ka midagi imestada, et nende puuduvate teadmiste rakendamine lonkab mõlemat jalga. Kõrgharidust tõendav paber võib küll aidata meelepärasele töökohale saada, kuid kui reaalsed oskused puuduvad, siis tuleb see varem või hiljem välja. Seega pole selle paberiga midagi peale hakata ja kogu ülikooliaeg on maha visatud. Siit ka soovitus: kui kord on juba tehtud otsus oma haridusteed jätkata, siis tuleks ka õppida.


Lisaks sellele, et spikerdades saab iseendale karuteene teha, siis on see tegelikult vastuvõetamatu ka teiste suhtes. Tehnikaülikoolis on teatav arv stipendiume, mida jagatakse vaid tublimatele. Kuigi lisaraha on alati tore ning see on hea motivaator, mille nimel pingutada ja paremaid hindeid saada, siis spikerdades hinnete tõstmine võib jätta kellegi, kes ei spikerdanud, sellest rahast ilma. Ta ei pruugi küündida samale tasemele nagu spikerdaja, kellel tegelikult neidki teadmisi ei ole. Lisaks kõigele muule on õppejõududel komme esimeste kontrolltööde põhjal selgitada välja tudengite tase ning vastavalt sellele tööde raskusastet korrigeerida nii, et viie saamiseks peaks päriselt pingutama. See aga ei tee keerulisemaks mitte ainult spikerdajate töid, vaid ka ausate tudengite töid ning lõppkokkuvõttes on kõigil halvem. Mis mõtet on spikerdada kui hinne on niikuinii käes?


Ka tulevikus võiks teha arukaid finantsotsuseid ning elada majas, mis ei ähvarda kokku kukkuda. See aga tähendab, et praegused tudengid peavad end kätte võtma ja oma aju potentsiaali rakendama hakkama. Tänased otsused mõjutavad elu veel mitmeid aastakümneid. Et saada tuleviku tipptegijaks tuleb just praegusel hetkel näha vaeva.

Комментарии


bottom of page