Gerdi kogemus Portos: sain palju rohkem kui ootasin
Oli üks mõnus, mitte nii suvine päev märtsis, kui saadeti Outlooki meil võimalusest kandideerida vahetusõpingutele. Olin juba gümnaasiumist saati sisimas tahtnud minna Erasmusele, kuid ei julgenud teistest maha jääda. Ülikooli jõudes oli see hirm aga täielikult kadunud – sinu elu on maraton sinu enda kiirusega! Seega panin ennast kohe kirja ning hakkasin mitte eriti põhjalikku uurimustööd tegema selle kohta, kuhu võiks õppima minna.
Kahelt sõbrannalt uurides jõudsin kiirelt selgusele, et Porto on just see ideaalne sihtkoht minu jaoks. Selle linna “müüs maha” ka teadmine, et see kandis tiitlit Erasmus Destination of the Year 2024, seega jäi mulje, et sinna minek peaks väärt olema. Ja seda see kohe kindlasti oli!
Küll aga, nagu igal seiklusel on imelisi hetki, leidub alati ka paar küngast teekonnal, mida tuleb ületada. Käin kiirelt negatiivsed asjad enne üle! Nendest kõige märkimisväärsem oli minu jaoks majutuse leidmine, mis muutus eriti stressirohkeks tänu minu enda viivitamisele – ei soovita :)
Esimeses infotunnis, kuhu kõik välisõppele minevad tudengid olid liitunud, kirjutasin sõnumi, et kui on veel inimesi, kes lähevad Portosse, siis võiksime koos majutust otsida. Selle kaudu leidsin kolm inimest, kes samuti Portosse läksid, ja neli, kelle sihtkohaks oli Lissabon. Panime grupichati kokku ning hakkasime majutuse teemal arutama.
Küll oleks tore öelda, et leidsime kohe aprillis endale ideaalse elamise, aga selle asemel muutus meie idee kolmekesi koos elamisest lõpuks kahekesi üürimiseks ning kuni augusti keskpaigani polnud meil ikka veel majutust paigas. Ehk siis väike õppetund nii mulle kui ka tarkus teile: kohe, kui lähete vahetusõpingutele, hakake otsemaid majutust otsima! Nii saate suurema tõenäosusega odavamalt üürida ning valik on palju laiem.
Kohale jõudes korraldas kool meile välistudengitele eelnädala, kus saime tutvuda Portugali kultuuriga, õppida tundma kooli õppesüsteemi ning esimest korda teiste välistudengitega suhelda. Ütlen ausalt, arvan, et ma ei oleks praegu välisõppe suhtes sama entusiastlik, kui mu majakaaslane poleks pannud rõhku KÕIKIDE välistudengitega tutvumisele, keda eelnädalal võimalik näha oli. Tänu tema algatusele saime osaks suurtest sõpruskondadest, kes hakkasid iganädalaselt koos aega veetma üksteisega. Aitäh sulle, Karl :)
Aga koolist endast – õppisin polütehnikumis nimega Instituto Superior de Engenharia do Porto (lühendatult ISEP). Välisõppe poolest olen linna suhtes ülimalt entusiastlik, aga ISEP ise jäi mulle pigem neutraalse mulje jätma. Sellel olid väga tugevad plussid, kuid samas ka omad miinused.
Õppetöö oli üsna lihtne. Välisõppele minnes oli mu esimene eesmärk hoida järge oma sõpradega Eestis ning asendada kursuseid vastavalt nominaalõppekava semestrile. See eesmärk kadus aga kiiresti, kui sain aru, et need kursused nõuavad päriselt maha istumist ja süvenemist, et eksamitest läbi saada ning kursused lõpetada. Tulin küll vahetusõpingutele õppima, aga tahtsin ka riiki avastada!
Õnneks olin alles teise õppeaasta tudeng, mistõttu oli mul lai valik kursuseid, mida sain asendada. Lõpuks valisingi pigem need ained, kus meid koheldi, labaselt öeldes, nagu lillelapsi. Soovitan teistelgi võimalikult varakult välisõppele minna, sest siis on rohkem paindlikkust kursuste valimisel vastavalt enda soovidele.
Üldine elu Portos oli väga teistsugune võrreldes rahuliku Eesti kultuuriga. Kesklinnas oli pidevalt kuulda tänavamuusikuid mängimas nauditavaid palasid ning inimesi liikus alati ringi palju. Kui tekkis isu, siis sai jalutada Douro jõe äärde, et nautida kas aeglasemat elu veinipokaali saatel või veeta õhtu sõpradega.
Muidugi sai ka korralikult pidutsetud. Üpris tihti käidi juba esmaspäeviti soojendamas ja peale seda klubis, kuigi teisipäeviti toimusid tunnid ikka edasi.
Viimane kuu pani mind eriti palju möödunud aja üle reflekteerima. Just semestri lõpus tahtsid välistudengid kõige rohkem koos aega veeta ja lõbutseda enne, kui pidi sõpradega hüvasti jätma.
Ühel päeval tuli minu juurde üks poola sõber ideega minna väiksele reisile Assooridele, mis on Portugali alluvuses olevad saared Atlandi ookeanis. Viibisime seal ainult neli päeva, aga tänaseni ütlen täiesti kindlalt, et ma kas abiellun seal või elan seal pensionärina.
Selline ajavahemik oli ideaalne! Piisavalt pikk, et koht armastama hakata, aga piisavalt lühike, et lahkudes jääks tunne, et tahaks tagasi minna. Läksin sinna seitsme sõbraga ning meie päevad möödusid São Migueli saart avastades, jugade all ujumas käies ja matkates.
See oli ideaalne kõrvalepõige tavaelust ning Assoorid olid täiesti uskumatult ilus koht, mida avastada. Mäletan väga hästi hetke kolmandal päeval, kui lamasin jaanuarikuus vihmajakis ja särgiväel murul. Linnud lendasid minu läheduses ning mina olin panga serval, vaadates, kuidas päike aeglaselt mere taha loojub.
Sel hetkel kõlas mu peas eriti valjult mõte:
“Miks peaks keegi lihtsalt lineaarselt kooli läbima, ilma et ta prooviks kasvõi korra midagi sellist kogeda?”
Kui küsiksite mult: “Kas see kogemus oli väärt seda?” siis vastaksin 110%.
Muidugi ei saa kindel olla, et kõigil on välisõppega sama positiivne kogemus nagu minul oli, aga siiralt usun, et ühe semestri välismaal läbimine muudab sind inimesena täielikult. See, et sa kolid ajutiselt uude ja võõrkeelsesse keskkonda iseseisvalt elama, sunnib sinu isiksust arenema nii pisidetailides kui ka suuremas plaanis.
Küll aga peate olema ettevaatlikud – kui sa ühe korra selle seikluse läbi teed, siis tahad kohe uuesti minna! Vähemalt minul on küll nii :)
Seega, kui sul on vähematki huvi vahetusõpingute vastu, mis on väga tõenäoline, kui lugesid selle terve blogi läbi, siis PANE END KOHE JÄRGMISEL VÕIMALUSEL KIRJA!
Sa ei kahetse seda.
Comments