Igal neljapäeval ilmub just siin blogis Studioosuse lood. Ahjusoojalt ja kontaktivabalt. Tänase loo autor on Tiina-Maria Tali.
Olen neljanda aasta arhitektuuritudeng ja minu minek vahetusüliõpilaseks oli minu jaoks sama kindel, kui peale gümnaasiumi ülikooli minek. Kui minu eriala ja ülikool, kuhu soovin tulla, olid mul juba ammu kindlalt teada, siis riik ja ülikool kuhu välisõpingutele minna soovin, oli lahtised ja said otsustatud üsna viimasel hetkel. Plaan minna sai kindlaks 2019. aasta sügisel, kui koroona oli veel väga kauge mure. Kandideerimisega sai algus tehtud 2020 kevadel, kui tekkis juba hirm, kas ma saan ikka minna. Suvi oli jube leebem ja tundus, et 7ndal septembril väljuv lend Hispaaniasse Alicantesse on algus millelegi uskumatule ja põnevale peatükile minu elus. Ma ei eksinud…
“Miks just Alicante?” oli küsimus, mida ma kohapeal kuulsin vist vähemalt korra nädalas. Alguses ma ei osanud sellele küsimusele vastata, aga hiljem tuli vastus üsna automaatselt. “Siin on soe, päike ja mäed.” See ei olnud vale, aga ausalt öeldes ei olnud ma kunagi enda jaoks lahti mõtestanud miks just Hispaania ja miks just Alicante. Kui oli vaja teha valik, siis välistasin enda jaoks kohe riigid, kus ei olnud piisavalt mägesid. Jah, minu, Eestis üles kasvanud tüdruku jaoks, keda isa on viinud Alpidesse matkama, olid mäed väga oluline osa valikust. Lõpuks jäigi valikusse Hispaania ja Hispaania idarannikul asuv 337 482 elanikuga Alicante linn.
Nüüd kui sihtriik oli paigas, paberid täidetud, sõpradele-tuttavatele oli öeldud, et alates septembrist mind Eesti pinnal ei ole, hakkas ootamine ja valmistumine. See protsess läks maruruttu ja põhiline mure oligi koroona ja kas me ikka saame minna. Mina olin endale pähe võtnud, et sinna ma lähen ja seda ma pidin ka saama. Esmaspäeva hommikul läks lend, lennujaamas sain kokku Kristiniga, kes oli kogu selle aja jooksul mu partner in crime ja kes andis väga palju juurde kogu sellele kogemusele. Kuigi lendudega oli paar nädalat varem natuke probleeme ja lõpuks pidime minema nelja lennuga, siis lennupäeval läks kõik suurepäraselt ja esmaspäeva õhtul olime Alicante 28-kraadises kuumuses. See tunne, mis seal esimest korda mere ääres kohvriga promenaadil mustades teksades kõndides oli, seda ei unusta ma kunagi.
Google Mapsi abiga ja paar liitrit maha higistades jõudsime lõpuks oma tulevase kodu ukse ette. Näinud olime ainult pilte ja omaniku inglise keele oskus oli enam-vähem sama nagu minu vene keele oskus (olematu). Kui olime omanikku umbes nii tunnike oodanud ja vahepeal nii mõnelegi väga abivalmis naabrile üritanud selgeks teha, et ootame omanikku, siis lõpuks ta tuli ja meie korterituur võis alata.
Tegu oli üsna vanalinnas (merest 1 km) asuva 144 m2 korteriga, kus oli viis ruumikat magamistuba. Kuigi reis oli olnud pikk, siis kõht oli tühi ja uudishimu meie naabruskonna vastu suur, nii et oli vaja kohe minna seda avastama. Sellel septembri õhtul, kui kell oli juba 21-22, aga väljas ikka 25 kraadi, tundsin nii tohutut õnne, et olen siia jõudnud. Leidsime juhuse tahtel naabruskonna parima pitsakoha, kus saime vaid 3 euro eest parima õhtusöögi. Pidime küll sinna ka meie viimasel õhtul minema, kuid kahjuks läks liiga kiireks. Esimesel õhtul saime ka juba üsna mitu korda tunda, kuidas inimesed siin inglise keelt ei räägi ja peame kas keele kiiresti ära õppima või kuidagi muud moodi hakkama saama. Esimesel õhtul magama minnes olin ma juba täiesti armunud Hispaania inimeste soojusesse ja päikselisusesse.
Vaade Alicantele
Esimene nädal oli väga uimane. Kooli veel ei olnud ja veetsime palju aega poodides käies ning ennast sisse seades. Pean tunnistama, et Erasmus+ programmi noortele mõeldud üritusi oli väga palju, aga kahele introvertsele eestlasele kohaselt, pigem hoidusime nendest. Siiski kõik üritused, millest osa võtsime, olid väga vahvad.
Üks esimesi väljasõite oli päevareis Guadalesti linna ja hiljem Algari jugade juurde. See oli esimene kord, kui nägin natuke rohkem rohelust (Alicante piirkond on Hispaania kõige kuivem ja kuumem piirkond). Guadalesti linn oma kindluse ja kauni loodusega meeldis mulle väga. Kuigi selle päeva kõrghetk oli kindlasti Algari joad. Tegemist oli nö kohaliku loodusliku veekeskusega – kolmel tasandil asuvad joad koos basseinidega, kus sai ujuda ja nautida imelisi vaateid. Vesi oli küll üsna külm, aga see ei seganud. Koos teiste erasmuslastega käisime veel loomade varjupaigas, Alicante põnevaid kohti avastamas ning väga populaarses 100 Mondaditos söömas.
Vaade Guadalesti linna kindluse kellatornile
Peamisi küsimusi, mis kodustelt sain oli ikka see, et kuidas seal on elada kogu selle koroona olukorraga seoses. Jah, ainuüksi Alicantes oli enamik päevi koroona-positiivsete arv 4x suurem kui Eestis kokku. Siiski võin öelda, et minu elu see seal üldse ei piiranud. Ainuke esialgu natuke harjumatu reegel oli pidevalt ja igal pool v.a kodus maski kandmine.
Tunnistan, et esialgu oli see 30-kraadises palavuses eriti ebameeldiv, aga lõpuks ei pannud enam tähele. Kõik restoranid ja muuseumid oli lahti. Tõsi, klubid olid küll kinni, aga tantsida sai ka kodus või rannas. Mida talve poole, seda rohkem tuli ka piiranguid, aga elu elamist, inimestega suhtlemist ja looduse nautimist see ei seganud.
Võib-olla kõige märgilisem sündmus juhtus umbes meie sealolemise teisel nädalal kui istusime ja sõime nagu ikka meie imelisel korteri terrassil ja ajasime juttu. Ühel hetkel kuulsime ülevalt rõdult kahe mehe häält, kellega ka lõpuks rääkima hakkasime. Selgus, et meie kohal on täpselt samasugune korter, sama omanikuga, kus elavad samuti tudengid. Sealt saime tuttavaks ühe ütlemata vahva seltskonnaga, kellega sai nii mõnigi õhtu koos veedetud.
Reisiseltskond, kellega käisime Sierra de Bernia koopas
Tutvustan teile ka mulle väga südamelähedaseks saanud seltskonda. Meie korter oli läbi ja lõhki tüdrukute korter, peale kahe Eesti tüdruku, minu ja Kristini, oli seal ka kaks Hispaania tüdrukut: südamlik Ana ning natuke salapärane, aga väga sõbralik Paula. Alguses oli meiega ka üks Poola tüdruk, kes kahjuks poole semestri pealt siiski läks tagasi koju. Nii me siis neljakesi enda suures korteris elasime ja ma olen väga-väga rahul, et me ei läinud Kristiniga ainult kahekesi eraldi elama, sest kohalikud oskasid viia meid just nendesse õigetesse söögikohtadesse ja aitasid igasuguste muredega.
Meie kohal elas aga 4 noormeest ja 1 neiu. Väga ja no ikka väga energiline ja hea südamega Maroko noormees Youssef, vaikne ja salapärane Boliivia noormees Joe, kohati võib-olla isegi veel vaiksem, aga väga sõbralik ja soe Hispaania noormees Ruben, väga jutukas itaallane Daniele, kes on tõesti itaallane selle sõna kõige paremas mõttes ning veel üks Itaalia neiu Aurora, keda ma väga hästi tundma ei õppinudki.
Üks märkimisväärne sõprus sai alguse aga üsna meie Erasmuse aja lõpu poole, kui kohtusime Hollandi mehega Aniel, kellega käisime seiklustel peaaegu kõik meie viimased nädalavahetused Alicantes. Tema jaoks ei olnud mingi probleem absoluutselt kõigiga leida ühine keel ja kohe kindlasti ei hakanud temaga kunagi igav. Temaga koos käisime väga maagilisel linnas nimega Villajoyosa, kus oli väga mõnus šokolaadikohvik, kuhu tahan kindlasti kunagi tagasi minna. Vallutasime mäe otsas asuva Sierra de Bernia koopa, mis on eriline selle poolest, et koobas läheb läbi mäe. Üks suurimad elamusi oli aga reis Canelobre koopasse, mis on 19 m2 suurune ja 70 meetri kõrgune äärmiselt maagiline koobas, mis asub 700 meetri kõrgusel Cabezón de Oro mäel.
Värviline Villajoyosa
Oktoobris võtsime Kristiniga ette kahepäevase reisi Valenciasse. Valenciast rääkisid meile pea kõik kohalikud ja kiitsid linna nii arhitektuuri kui ka inimeste poolest. Alicante ja Valencia vahet sõitis küll ka rong, aga kuna see oli kahe tudengi jaoks liiga kallis, siis otsustasime kasutada kohalikku sõidujagamisäppi Blablacar. Meie autojuht oli väga tore Argentiina päritolu professionaalne padeli-mängija, kes küll väga hästi inglise keelt ei rääkinud. Valencias oli meie giidiks Rafael, kellega tutvusin Tallinnas, kus ta käis eelmisel aastal samuti Erasmuse raames õppimas. Rafa näitas meile kõiki olulisi Valencia hooneid ja piirkondi.
Võrreldes Alicantega on Valencia kindlasti õhulisem, hooned on rohkem läbimõeldud ja kogu linnapilt on suurejoonelisem. Tänavatel on palju noori ja tudengeid, kes rikastavad ning elavdavad linnapilti. Pühapäeval viis Rafa mind veel matkama. Mäletan selgesti tema lauset, kuidas tegemist on ÜLI-lihtsa rajaga ja isegi väikesed lapsed käivad seal. Mõtlesin mina siis, et noh siis võib ju tennistega minna küll. Kohale jõudes selgus, et tegemist on hispaanlaste mõttes kerge matkarajaga. Füüsilises mõttes ta raske ei olnud aga veerand rajast olid 90 kraadised kaljud, kus minu arust oleks kindlasti olnud vaja mingit spetsiaalset varustust. Tegemist oli väga laheda kogemusega ja vaated olid unustamatud.
Rafa kirjeldatud “ülilihtne matkarada”
Tagasi sõitsime jällegi Blablacariga. Paar juhti tühistasid meie sõidu, aga lõpuks saime ühe väga toreda Hispaania vanapaari peale, kes küll oleksid väga jutustada tahtnud, aga meie ei osanud piisavalt hispaania keelt ja olime nädalavahetusest ka jubedalt väsinud. Kristiniga avastasime ka turistide seas väga populaarset Benidormi, käisime looduslikes vannides ujumas ning loomulikult kõik need lõputud jalutuskäigud Alicante linnas.
Öine Alicante linn sadama poolt
Okei, aga tegelikult läksin ma sinna õppima ja võin käsi südamel öelda, et seda ma ka enamuse ajast tegin. Kooli tõttu oli ka mõni allnighter ja üsna tihti jäi uni lihtsalt üürikeseks, sest lõpetasin kooliasjadega 3–4 öösel. Ma olin väga üllatunud, kui selgus, et need neli ainet, mis me Alicante Polütehnilisest Ülikoolist võtsime, olid väga hästi korraldatud ja väga intensiivsed. Pea iga nädal olid igas aines uued projektid, mida oli vaja teha ja kuigi olime Erasmuse tudengid, siis armu ei antud.
Süsteem oli väga hea, sest tõesti kogu semester, septembrist detsembrini, olime pidevalt õppimises sees. Selle võrra oli jaanuar ehk eksamisessioon palju lihtsam. Väga meeldis hispaania keele tund, mille tegi meeldivaks meie õppejõud Santiago, kes oma soojusega ei jätnudki muud võimalust, kui see keel selgeks saada. Üks väga arendav ja huvitav aine oli disainistuudio, mis oli täielikult läbi veebi ja toimus koostöös viie teise ülikooliga üle kogu Euroopa. Tegemist oli koroona tõttu välja mõeldud ainega ja see koosnes viiest erinevast workshopist. Tänu sellel ainele sai suhelda näiteks üliõpilastega Nikosia Ülikoolist.
Meie Hispaania keele kursus
Tegelikult ju ei saagi neid viit kuud kõigest paaril leheküljel kokku võtta, aga väikese ülevaate saab anda küll, kui eriline kogemus on minna 4–5 kuuks kuhugi mujale elama. Lõpuks ei olegi üldse vahet, kuhu minna või isegi vahet ei ole, kas olukord maailmas seab su seiklusele mingeid piiranguid või mitte.
Lõppkokkuvõttes see kõik ongi see, mis muudab sinu reisi eriliseks ja ootamatused ongi need, mis meelde jäävad. Nüüd saame nautida Eestis seda uskumatut talve, mida meile see aasta pakutakse. Kindlasti tahame minna Kristiniga tagasi nautima seda Hispaania kuumust, mida Alicantes kahele eestlasele lõpmatult jätkub. Need kuud Alicantes andsid mulle aga meeletult palju häid emotsioone, palju uusi sõpru, palju uusi erialaseid kogemusi, palju soolases Vahemeres lainetes hullamist ja palju imelisi vaateid.
Vaade Sierra de Bernia koopast
Comments