Rõõmusõnumid Studioosuse lugejatele! Eriolukorra tõttu ilmuvad igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel just siin blogis Studioosuse lood. Ahjusoojalt ja kontaktivabalt. Autor: Karl Läll
VI vaatus – autouksed, vihm ja lehed. Kumu katus, baasjaam.
Eelmine kord sai pooljuhuslikult tehtud Caymani demosõitu. Nüüd aga oleme tagasi paar korda kallima sõiduvahendi rüpes ehk tagasi oma armastatud bussis. Tundub, et jumal on näinud, et mulle meeldib asju testida ja seega lähevad järgmised paar nädalat testimise vaimus. Mitte küll Caymani või mõnda muud eksootilist toodet testides, oh ei.
Buss on otsustanud, et “avamine” ja “sulgemine” on uste puhul pigem teisese tähtsusega funktsioonid. Peaasi, et ilusad on. Samuti on kätte jõudnud see aastaaeg, kus ülevalt hakkab asju allapoole tulema. Üldiselt peab bussile kiidusõnu ütlema, läbi paduvihma sõidab ta päris reipalt, kuigi teoreetiliselt peaks vihm takistama laserite tööd, kuna vihmapiiskade pealt hakkab laserkiir tagasi peegelduma ja peaksid tekkima võlts-positiivsed ehk bussile tundub, et mingi sein või objekt on ees, kuigi tegelikult on see laserkiir.
Langevate puulehtedega on niimoodi, et paar korda saame bussi käest kingituseks mõned järsemad pidurdused, kuna buss tegelikult ei tee vahet, kas taevast langeb ohutu puuleht või puulehe-suurune kivi. Objekt on objekt on objekt ja objektid on vältimiseks. Oleme seisma jäänud ka puuoksa pärast, nii puu küljes oleva kui ka puu küljest lahkunud ja gravitatsioonile alluva pärast. Irvhambad kindlasti ütlevad, et “mis jura see selline on, mis puuoksa pärast seisma jääb”, aga esiteks safety first ja teiseks oli ka vendade Wrightide esimene õhulend umbes sama pikk kui praegu igapäevaselt Ülemistel lennujaamas reisijaid ootava Boeing 737 tiivaulatus.
Kõike head ei saagi korraga. Tehnoloogia areneb samm sammu haaval. Positiivse noodina võib öelda seda, et Skyneti ja maailma üle võtmist masinate poolt ei pea praegu veel kartma. Hetkel ei saa veel puuoksast iseseisvalt mööda. Õnneks tavaliselt puulehed tulevad küllaltki lühikese ajaga puude otsast alla, mitte ei tilgu nädalate kaupa tasapisi allapoole. Küll on aga suured puulehe kuhjad, mille pargi töötajad on tee serva kogunud selle jaoks, et need veoauto peale laadida ja ära viia, meile takistuseks. Möödasõite me teha ei oska.
Uste avamine (või siis pigem mitte-avamine) ja sulgemine (või siis mitte-sulgemine, sest pärast poolikult uste avamist ei saa enam buss aru, mis seisus uksed on, sensorid ütlevad üht, päris maailm teist) on aga selline viga, mille eemaldamine võtab aega nädalaid. Targad mehed kahtlustavad, et probleem on mingis IT-pisikus, kuigi tegelikult peitub lahendus lõpuks kruvikeerajas. No mis teha, kui sul on haamer, on terve maailm alasi ja kui sa oled IT-firma, siis iga probleem on IT-iseloomuga. Küllaltki tüütu, kui bussiuksed mitte kunagi üheski peatuses ei avane korralikult, samas aga mõned reisijad tahavad välja saada ja mõned ka sisse saada ja sa pead neile seletama, et just praegu on uksed katki. Kahekümne kuuendat korda. Täna.
Siit tuleb ka esimene soovitus koos erilise tervitusega nendele inimestele, kellel on kaitseväekohustus veel ees – seal läheb seda soovitust kuhjaga tarvis. Kui vaim hakkab väsima ja peas on küsimus, et miks ma olen siin ja teen seda, aitab kaasa, kui füüsiline tegevus mõelda vaimseks väljakutseks (olgu see siis relva puhastamine, kaeviku tegemine või bussi katkise ukse parandamine). Mina nägin selles, et me ei suutnud ust korda saada, väljakutset oma suhtlusoskustele ja enese maksma panemise oskusele.
Ma olin veendunud, et ma tean, milles on asi ja et tubli firma, kellega ma konsulteerisin, on valel teel. Kahjuks ei suutnud ma seda neile aga piisavalt selgelt selgitada, mistõttu nad ei andnud mulle luba asja õigesti parandada. Probleem ei olnud firmas vaid minus – mina ei suutnud piisavalt selgelt kommunikeerida. Minu viga, minu probleem. Teinekord tuleb tegevusi juhtida mitte ülevalt alla vaid alt üles. Väga hea ja põneva raamatu selle kohta on kirjutanud Jocko Willink. Raamatu nimeks “Extreme Ownership”. Huvitavad Iraagi sõja lood tulevad boonusena kaasa. Soovitan soojalt. Saab ka taskuhäälingu vormis Audible’ist ja õpetab, kuidas nii oma era- kui ka ärielus olla edukas läbi vastutuse võtmise.
Mis veel?
Enam-vähem mitte väga plaaniliste hooldustööde käigus õnnestus ka paar korda Kumu katusel käia. Kõigepealt tahaks öelda, et Kumu töötajad on kõik ikka superabivalmid ja sõbralikud, olgu need turvamehed, infoletis töötavad inimesed, maja elektrik, haldusjuht, kes iganes. Tundub, et need on täpselt need inimesed, kes töötavad sellel töökohal, kus nad väikese lapsena kujutasid ette, et nad tahaksid töötada. Alati lahked, alati rõõmsad, alati abivalmis.
Päris niisama igaüht nad küll Kumu katusele ei lase, aga mul oli ka hea põhjus varnast võtta. Nimelt on meie bussi majakas, mida ta kasutab enda positsioneerimiseks ja ka välismaailmaga suhtlemiseks, Kumu katusel. Kui buss lõpetab välismaailmaga suhtlemise, on reeglina asi bussis või majakas. Kui on saabunud veendumus, et asi ei ole bussis ja maa peal on kõik korras, on aeg pöörduda taevaste jõudude poole ehk diagnoosida katusel oleva majaka seisukorda. Vaade katuselt üle linna on päris vinge. Teinekord on tuul ja vihm ka päris vinged. Igaüht küll katusele ei lasta, aga kui on võimalus, siis kasutage seda võimalust. Soovitavalt koos korraliku peegelkaameraga. Külm ja tuul pildi peale ei jää. Eestimaa on ilus.
Comments