Igal esmaspäeval ja reedel ilmuvad just siin blogis Studioosuse lood. Ahjusoojalt ja kontaktivabalt. Tänase loo autor on Karl Läll.
VII vaatus– buss töötab. Kohtume kevadel uuesti!
Tasapisi on kätte jõudnud see aeg aastast, kus on raske väita, et kliima soojenemist ei eksisteeri. Ilm on… loll ja rumal. Tõesti tekib selline tunne, et peaks ka kliimapagulaseks hakkama. Kuuldatavasti on Maa peal ka kohti, kus on mõnus ja päikeseline mitte konstantselt pime, miinuskraadid, tuul ja vasakult paremale sadav vihm. Igaljuhul, see on see ilm, mille Jumal meile saatnud on. Olen alati mõelnud, et mul on ikka elus hästi läinud kuna erinevalt väga paljudest oma lapsepõlve sõpradest olen alati tööd saanud teha soojas, kuivas ja valges ruumis. Nüüd aga tundub, et minu õnn on otsa saanud. Vähemalt pool sellest. Bussi neljast soojapuhurist töötavad kaks. Või noh, neli. Kõik töötavad! Kaks puhuvad sooja ja kaks teevad oma parima, et see raske töö ära nullida – puhuvad külma. Kui sinna juurde panna see fakt, et puhurid on pärit Citroën Berlingo pealt, mille sisekubatuur on kolm-neli korda väikesem kui meie oma ja erinevalt Berlinksist teeme meie ka iga paari minuti tagant oma uksed lahti on tulemus selge: kolm bussijuhti neljast käivad bussis külmetamas ja neljas on kodus haige. Reisijate vaatest on loomulikult tore – kui tuled miinus kaheksast kraadist tuppa, kus on pluss viis, on korraga “väga mõnus ja soe” aga kui terve päev seista ühe koha peal selle temperatuuriga, siis lõpuks ei ole külm ainult kontidesse läinud vaid ka kontide sees olevatesse kontidesse läinud. Aga vähemalt buss sõidab, toimetab kenasti ja inimesi on Kadrioru pargis nädalavahetuseti ilma ja kuupäeva arvestades isegi üllatavalt palju.
Vaikselt hakkan tundma vennastumist rongijuhtidega. Olen kuulnud, et nad peavad oma töö üheks boonuseks seda, et nad näevad oma igapäevases elus aastaaegade vaheldumist ja looduse ilu. Kadrioru pargis olen näinud kuidas suvi läheb sügiseks, pime hommik ilusaks päevaks ja jälle pimedaks õhtuks. Kuidas erinevate ürituste raames Kadriorgu paigaldatud puude kaunistused erineval kellaajal erineva päevavalguse taustal välja näevad. Looduse värvide ja tehisilu omavaheline segunemine. Vaikselt hakkab ka meie tehisilu läbi saama. Bussil on aeg minna talvepuhkusele. See tähendab seda, et tuleb leida talle mõnus soe kodu talviseks perioodiks, buss sinna koju transportida ning ka ilusasti puhtaks teha.
Esimene hea mõte on buss tuua TTÜsse aga tuleb välja, et me ei suuda leida sobivat (loe: piisavalt kõrget) ukseava, kust buss sisse mahuks. Õnneks aga leidsime piisavalt kõrge ukseavaga hoone. T1. Mingite asjadega olen elus ikka hilja peale jäänud – olin vist viimane inimene eestis, kes endale Rate-konto tegi, Orkutisse ei jõudnudki ja Solarise keskusesse jõudsin ka umbes 4 aastat peale selle avamist. T1 keskusesse ei ole ka varem asja olnud. Nüüd sai aga lausa kaks korda käidud – ühe korra õiget kohta välja valimas ja teine kord bussi sinna õigele kohale viimas. Selliseid logistilisi ülesandeid lahendatakse teadupärast öösiti, kui segavaid elemente on vähem.
Meie toimetame ühel laupäeva hilisõhtul. Nagu kass, kes keeldub vanni minemast, ei tahtnud esimese hooga meie buss oma telgist välja tulla – ju on armsaks jäänud. Ütles meile, et “mul on akut 0% ja kuskile ma ei lähe”. Pärast mõningast tööd (Have you tried turning it off and on again?) otsustas ta tunnistada, et tal tegelikult on akut ikkagi 100% ja põhjust mitte-liikumiseks ei ole. Seega liikus. Tubli 7 või 8 meetrit. Nina ajas ilusasti treileri peale kuid lõpuni treileri peale sõita ei jaksanud – tõusunurk oli liiga järsk. Seega sai ta üles vintsitud. Mis treilale ei saa, saab treilale tiritud või kuidas see vanasõna käibki. Järgmine samm oli buss puhtaks saada. Otsustasime ta viia esimest korda elus isepesujaama. Kuna kellelgi meist ei olnud üldse soovi teda treila pealt maha ajada, et ta siis puhtaks pesta ja treila peale tagasi ajada, saime ta puhtaks kahes vaatuses – kõigepealt treilajuht sõitis nii palju katuse alla kui ta oma treilaga mahtus ja me pesime ta esimese osa puhtaks ja siis keerasime ümber ja kordasime sama protseduuri tagumise osaga.
Järgmine samm oli viia ta T1 keskusesse ja detailidesse laskumata ütlen vaid, et sinna ta sai ja vist iga inimene, kes meid liikluses nägi, tegi oma nutitelefoniga meist pilti või video.
Olin kuulnud, et T1 vaevleb klientide puuduse all aga et asi nii hull on, ei osanud ma arvata. Kui saabusime T1 keskusesse oli maja inimtühi. Kedagi peale meie ja turvameeste ei olnud. Nojah, eks oli kesköö ka juba ja T1 oli ametlikult suletud. Eks seal päevasel ajal ole ikka rohkem inimesi.
T1-s ootab buss nüüd ilusasti soojemaid ilmasid ja kevade saabumist. Plaan oli hakata aprillist jälle sõitma Kadrioru pargis, aga eks härra Koroona dikteerib meile, millal saab ja millal mitte. Seni saab aga bussi näha T1-s. Siiamaani on inimeste huvi olnud küllaltki suur, kohe kui keegi meist bussi juures askeldab, tulevad juurde inimesed ja hakkavad küsimusi küsima ja tunnevad huvi, et kus ja millal.
Et mis tarkuseterad siit kaasa võtta? Noh, esimene tarkusetera oli kohe jutu alguses – soojas kohas töötada on parem kui külmas. Kuivas parem kui märjas. Kui käsil on halb päev või keeruline eksam, siis lohuta ennast sellega, et tulevikus TTÜ vilistlasena oled sina pigem see, kes kuskil sooja laua taga ütleb, kuidas teha mitte see, kes kuskil külmas ja märjas seda (olgu see tee-ehitus, kanalisatsiooni paigaldamine, nõrkvoolusüsteemide paigaldamine või midagi muud) teeb. Okei, tee-ehitus ei ole külmas ja märjas. On keset suve kõige kuumemal ajal ja siis antakse veel kuuma juurde nii palju kui vähegi torust tuleb. Ebameeldiv ikkagi. Teiseks – kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Arvesta see oma plaanide sisse ja siis edaspidi jumal naerab kellegi teise mitte sinu üle.
MEX0015 ehk Töökeskkonna praktika on saanud oma lõpu. Kas ta siis täitis oma eesmärgi? Täitis küll, kuhjaga kohe. Minu jaoks ei olnud tegemist ainult kohustuliku viie nädalaga, mida õppekava ette näeb vaid sain jala sisse huvitavasse autonoomsete sõidukite valdkonda ja selle valdkonnaga planeerin jätkata ka tulevikus. Praktikaainest on välja kujunemast terve suur tööelu. Loodetavasti oli huvitav jälgida kõigi nende kuude jooksul minu tegevusi ja said ka häid mõtteid ja näpunäiteid oma elu sujuvamaks muutmiseks. Kirjutamiseni!
Comentarios