Tallinnast Sendaisse: Eva Maria tee välisõpinguteni

Asusin Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituuti õppima 2024. aasta sügisel. Mäletan, et eelnädal oli väga kaootiline, hästi ei saanud aru, kus miski asub, millistesse infotundidesse peaks minema ja kuhu mitte. Igal juhul jõudsin ükshetk suurde auditooriumisse, kus esines loodusteaduskonnast üks noormees, kes oli vahetusõpingutega päris palju kokku puutunud. Ta küsis esmakursuslaste käest, et paljud meist tahaksid välismaale Erasmusele minna. Lisaks mulle tõusis veel mõni üksik värisev käsi. Tema kogemus välispraktika ja -õpingutega olid pehmelt öeldes muljetavaldavad. Küsisin talt kohe valju häälega nõu, millal õige aeg minna oleks, kas õpingute lõpus või alguses. Pärast küsimuse esitamist sain aru, et olin oma mõtetega jõudnud punkti, kus mõtlesin, kuhu ja millal minna, mitte kas minna.

| Eva Maria Krupp valis vahetusõpinguteks Jaapani põhjapoolses osas asuva Tohoku Ülikooli, mis kuulub Jaapani 3 parima ülikooli hulka ning kus tegutseb sadu teaduslaboreid. Foto: erakogu.

Alguses vaatasin partnerülikoolide nimekirjast oma erialale (keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia) vastavaid välisülikoole. Nimekiri oli küll pikk ning nende hulgas oli palju häid valikuid, kuid need ei tekitanud minus otsest ”vau” efekti. Järgnevalt vaatasin ülikoole, mis olid mõeldud üldiselt inseneriteaduskonnale. Esmalt vaatasin variante, mis tundusid reaalsemad, sest asusid Euroopas ning olid seotud Erasmus+ programmiga. Kõige huvitavam tundus sealt minu jaoks DTU ehk Taani Tehnikaülikool.

Hiljem mõtlesin, et kui ma saaksin minna ükskõik kuhu ülikooli maailmas, isegi kui teekond sinna on keerulisem, siis kuhu ma päriselt tahaksin minna. Sisemiselt teadsin, et vastuseks on Jaapan. Kaalusin pikalt, kas kandideerida riiki, mis on kodule lähedal, sarnaste õppeinfosüsteemide ja kindla rahastusega või võtta ette vähe suuremat sorti seiklus. Koos dekanaadi ja välisõppekordinaatoriga otsustasime, et kandideerin paralleelselt nii Jaapanisse kui ka Taani.

Jaapani poole kallutas mind ka vastuvõttev välisülikool, milleks oli Tohoku Ülikool. Too ülikool asub Jaapani põhjapoolses osas, milles on madalam asustus (umbes miljon elanikku elab linnas) ja palju rohelust ning loodust. Lisaks on Tohoku Ülikool Jaapani Top 3 ülikooli seas, erinevaid teadustööga laboreid on seal sadu.

Jaapani õppesüsteem erineb meie omast väga suuresti, bakalaureuse õpe kestab 4 aastat, mis tähendab, et esimesel kolmel aastal toimuvad õppeained ning viimane aasta on mõeldud ainult teadusliku uurimuse ehk lõputöö tegemiseks. Neljanda aasta alguses valitakse labor, uurimustöö teema ning enamasti jäädakse sinna konkreetsesse laborisse kuni magistri- või lausa doktoriõpingute lõpuni.

Õppetöö oli minu valitud ainete puhul ainult teoreetiline, ülesandeid küll lahendati, kuid laboratoorseid töid ei olnud. Samas teadusliku uurimuse tegemisest (umbes 9 EAP) oli eksperimentaalne osa valdav enamus. Hindamisviisid olenesid väga professori enda korraldusest, enamus ainete puhul oli kaks eksamit (midterm ja final exam). Samas oli ka kaks õppeainet, kus tuli ühe päeva jooksul teha kolm testi ja suuri eksameid seevastu polnud. Lisaks eksamitele tuli kirjutada ka raporteid, millel võis olla sama suur kaal kui eksamil. Minu jaoks oli huvitav Jaapani õppimiskultuur. Kui raamatukogus õppisin, märkasin, et inimesed üldiselt 6 ega ka 9 tunni jooksul väga ei vahetunud. Vahepeal tukuti laua taga, tehti väike jalutuskäik ja õpiti täie rauaga edasi. Semestri esimesel poolel üritasin igast üritusest ja võimalusest kinni haarata, mis paraku paadus sellega, et enne midterm´e õppisin kella 8st hommikul öösel kella 3ni. Tavaliselt lahkusid viimased inimesed raamatukogust viisakusest ikkagi paar minutit peale keskööd, kuid oli kordi, kus jäin üksi sinna kauemaks.

| Jaapani õppesüsteem erineb Eestis rakendatavast väga palju. Näiteks kestab bakalaureuse õpe Jaapanis 4 aastat, millest viimane on mõeldud lõputöö tegemiseks. Foto: erakogu.

Tohoku Ülikooli kandideerides pidin valima endale labori, mille tegevusalad läheksid kokku minu TalTechis õpitava erialaga. Valisin Kitakawa labori, kus tegeleti katalüsaatorite uurimisega. Kohapeal tuli välja, et peaksin tegelema hakkama uurimustööga, mille sain enam-vähem ise seal valida. Alguses olin murelik, sest ma polnud kindel, kas tulen ajaliselt kõigega toime, kuid tagantjärgi vaadates oli labor kogu minu sealse hakkamasaamise tugipost. Mul oli tuutor, kes algselt aitas mind bürokraatiaküsimustes ning lõpuks sai mu üheks lähedasemaks sõbraks. Nii tema kui labori kogukond tutvustasid mulle Jaapani kultuuri erinevate ürituste näol jooksuvõistlustest supipidudeni. Tänu oma Jaapanlastest sõpradele sain kogeda autentset kohaliku üliõpilase elu, mis seisnes esmalt intensiivses õppimises ja hiljem maksimaalselt lõbutsemises. Koos sõpradega sõitsime Miyagi regiooni piires ringi, et lumelauda sõita, mere ääres jalutada ning hiljem onsenis lõõgastuda. Suuremad reisid võtsin ette enne viimase eksamisessiooni algust ning peale seda kui olin kõik eksamid sooritanud ja oma uurimistöö kaitsnud.

Elasin enda rahast, mille olin saanud Arengufondi stipendiumitest, praktikast ja lisaks palgast, sest Erasmuse toetused Jaapani välisõpingutega ei kaasne. Peamised kulutused olid lennupiletid, ühiselamu rent, kommunaalid ja toit. Kuna Sendai loodus on hämmastavalt ilus, otsustasin, et üritan võimalikult palju jalutada, mistõttu säästsin mingi summa ühistranspordi pealt.

Kindlasti oli nii mõnigi stsenaarium enne Jaapanisse jõudmist, mis mind hirmutas. Samas ükski nendest hirmudest ei tundunud piisavalt realistlik, et oleksin oma valikus kõhklema hakanud. Üks mu hirmudest oli, et mis juhtub siis kui kohapeal keegi inglise keelt ei räägi. Kohati pidas see tegelikult paika. Inglise keelt räägiti, kuid vähe. Nägin seda tegelikult positiivselt, sest sulandusin seetõttu palju paremini keskkonda, kuna üritasin võimaluse korral ennast nende keeles väljendada. Paar apsakat tuli mul ikka sisse ka, kus ütlesin midagi kohutavalt ebaviisakal viisil, sest sõnadest jäi puudu või olin tähendust valesti mõistnud. Õnneks saadi aru, et see polnud mu eesmärk, vaid pigem teadmiste puudus või teistsugusest kultuurist tulnud kohmakus.

Ma arvan, et ma pole ainus, kes enne välisõpinguid mõtles, et mis siis kui ma ei leia oma seltskonda. Mind rahustas mõte, et minuga tuli kaasa mu parim sõber, kes õpib samuti TalTechis ning saame üksteisele jama korral toeks olla. Reaalsus oli see, et olime erinevates huviringides/klubides, leidsime mõlemad endale oma sõprusringkonnad ja saime endale sõbrad kogu eluks, kellele kindlasti lähi aastatel külla läheme. Selle kohapealt on minu nõuanne võtta alguses osa hästi paljudest üritustest, rääkida ja olla aktiivne. Tuleb olla aktsepteeriv ja avatud erinevatele kultuuridele, sest üks välisõpingute eesmärkidest võikski ju olla kultuurilise silmaringi avardamine.

Enda kogemuse põhjal soovitan väga välisõppesse minna, see on väga ainulaadne võimalus tutvuda teiste riikide kultuuride, õppe ja kulinaariaga. Soovitan meeles pidada seda, et ained tuleb TalTechi üle kanda, seetõttu võiks leida teatud tasakaalu riigi avastamise ja õppimise vahel. Huvitav ja kasulik on õppida ka välisriigi keelt, isegi kui selle ülekandmisest suurt kasu mooduli täitmise näol ei ole, sest see aitab kohapeal toime tulla, vähendab distantsi välistudengi ja kohalike vahel ning nendesse tundidesse satub erinevatelt erialadelt tudengeid.

Lisan veel mõne huvitava seiga oma kogemustest. Musta kohvi oskan tellida ma umbes 6 keeles, milles kõigis tõlgitakse mõlemad sõnad vastavasse keelde. Jaapani keeles on must „kuroi“ ja kohv on „kohi“. Nii ma siis tellisingi 3 esimest kuud enesekindlalt sellist toodet nagu „kuroi kohi“, mis loogika järgi tundus igati õige. Kohvikutes vaadati mulle natukene naljaka näoga küll otsa, kuid õige joogi sain ma kuidagi iga kord kätte. Arvasin, et mul on lihtsalt imelik aktsent, mistõttu küsiti mult inglise keeles üle „burakku kohi?“. Sõpradega olles aitasid nemad mul tavaliselt tellida ehk nendega koos olles ma esimestel kuudel jaapani keeles teenindajatega ei rääkinud. Ükskord siiski peale trenni seadsin sõbraga sammud 7elevenisse, kus ma uhkelt kohvi tellisin ja siis tuli välja, et jaapanlased on inglise keelse black coffee omastanud „burakku kohiks“ ja minu tellitud „kuroi kohi“ tähendaks umbes kohvi, kuhu on must tint sisse segatud.

| Eva Maria soovitab soojalt haarata välisõppe võimalusest kinni, sest see pakub teistmoodi kogemuse ning ka sõpru teispoolt maailma. Foto: erakogu.

Peale jõule ja enne uut aastat, mõtlesin ette võtta sellist laadi avastusretke nagu „Kättemaksukontoris“ hooaegade lõpus tehti: osutati näpuga suvaliselt kaardile ja sinna mindigi. Pakkisin oma asjad kokku, ostsin rongijaamast pileti ( mingisse linna, mille nimi kõlas hästi) ja hakkasin kuhugi poole sõitma. Poole maa peal olles, üks mu parimatest sõpradest kirjutas ja uuris mu nädalalõpu plaanide kohta. Vastasin, et olen shinkanseniga Aomorisse teel, mispeale muutus ta kiirelt murelikuks. Ta küsis, et miks mul on talve kõige külmematel nädalatel just sinna vaja ronida. Selle peale vaatasin ma aknast välja ja sain aru, et õues on väga palju lund. Tegin kiire Google Searchi ja avastasin, et Aomori on maailma üks lumisemaid linnu. Broneerisin endale seepeale suvalise hotelli, ilma, et oleks süvenenud kui kaugel see jaamast on. Jalutada mulle ju tegelikult meeldib, lihtsalt dressipüksid olid põlvini lumes sumpamisest täiesti märjaks saanud. Peale ligi tunnist matka jõudsin hotelli, võtsin kohe ühe sooja dušši ja mingi imega ei jäänud isegi haigeks.

Mu üks meeldejäävamaid kogemusi kogu eluks oli oma sõbra Seiya kodukohas käimine. Linn asus Tokyost 30 minutilise rongisõidu kaugusel. Nägin ära, mis keskkonnas jaapanlased üles kasvavad, kogu kogemus oli väga isiklik, nostalgiline ja südantsoojendav. Lehitsesime koos koolialbumeid ja vaatasime ta perega telekast Olümpiat. Õhtul avastasime naabruses olevaid  izakayasid.  Lisaks sõime koos õhtust ja hommikust, mille oli Seiya ema hoole ja armastusega valmistanud. Hommikukohvi kõrval jutustasime Eesti ja Jaapani erinevustest, sarnasustest ning reisimisest üle-üldiselt.

Neid äpardusi ja meeldejäävaid hetki ega ka seda artiklit ei oleks kunagi sündinud kui ma poleks võtnud julgust kokku ja astunud ebalevaid samme tundmatusse. Võtke välisõppe võimalusest kinni, semester pole liiga pikk aeg kodust eemal olekuks ja ehk leiate ka teie sõbrad teispoolt maailma. Teistmoodi kogemus on see igal juhul!