Septembri lõpus jõudis meie Üliõpilasesinduseni kutse, mis andis neljale tudengile võimaluse külastada Ukraina suurimat Tehnikaülikooli. Nimelt korraldas Rahvusvaheliste Suhete Osakond koostöös KPI Üliõpilasesindusega rahvusvahelist tudengiseminari A.G.E (Active Generation Evolution).
KPI ehk Kiievi Polütehniline Instituut on massiivsetest betoonhoonetest koosneva kampusega ülikool, mis õpetab keskmiselt 35 000. tudengit. See on umbes 3x suurem kui Tallinna Tehnikaülikooli tudengkond. Õppekavad on koondatud 17. teaduskonna alla, millest suure osa moodustab inseneeria valdkond, kuid õpetatakse ka sotsiaalteadusi. Mahutamaks nii õpilasi kui peaaegu kümmet tuhandet töötajat, on koolil hooneid pea 40 (sh muuseum, bassein, spordi- ja kultuurikeskused ja sõjaväeüksus). Kogu ala võtab enda alla pea 120ha.
Üks kümnetest sarnase ehitusega koolihoonetest KPI kampuses.
TalTechist jõudsime Kiievisse neljakesi. Esinduskogu liikmetest Helena Väinmaa, Märten Puust, Brigita Mass ja INSÜKi esindaja Anna Krasnikova. Ametlik programm kestis 14. oktoobrist 17. oktoobrini, kuid lisaks tööle meeldis meile mõte võimalusest ka Ukrainat omapäi avastada, mistõttu saabusime EK liikmetega Kiievisse juba nädalavahetusel enne konverentsi algust. Kasutasime seda aega, et külastada üht Ukraina tuntuimat ajaloomälestist, milleks on Tšernobõli tuumaelektrijaam ning selle ümbruskaudne piirkond koos linnaga Prõpjat.
Linnades on tuhandeid varinguohtlikke hooneid, mis kannavad endiselt radioaktiivsust
Veetsime tuumalinnades kokku 10 tundi ja selle aja jooksul juhatas väljaõppe saanud giid meid mööda piisavalt ohutuks kuulutatud piirkondi. Omavoliline liikumine piirkonnas on trahviga karistatud ning arvestades piirkonna suurt saastatust võib ohutust marsruudist kõrvale kaldumine tervisele äärmiselt ohtlik olla. Meie üllatuseks elab 30 kilomeetri raadiuses redaktorist mitmeid inimesi, kes on kohustatud teatud ajaperioodil alast lahkuma, kuid võivad alaliselt siiski kummituslinnades tööd teha.
Kindlasti on paljud näinud meedias pilte Tšernobõli loomadest, kes näevad välja muteerunud, kuid see ei vasta tänapäeval tõele. Nimelt olid radioaktiivsusest sedavõrd mõjutatud vaid 1986. aastal sündinud loomad. Tänaseks päevaks on alas elavad loomad uute elutingimustega kohanenud ja mutanthunte metsades kartma ei pea. Looduskatastroofi piirkonnas on lopsakas ja ilus ning giidi jutu järgi on paarikümne aasta pärast linnad täielikult metsa alla mattunud.
Panoraam Prõpjati kortermaja katuselt.
Siiski oli aeg pöörduda tagasi reisi põhieesmärgi juurde, milleks oli tutvumine KPI tudengite ja konverentsi sisuga.
Konverentsi avamine
Meie saabumisest peale võeti meid vastu kui kalleid külalisi, mis tähendas seda, et meile korraldati ööbimine kooli ühiselamus, toidukorrad kooli sööklas, meid varustati kohalike kõnekaartidega, mis sisaldasid kõike vajalikku alates kohalikest kõnedest kuni internetini ja kõigele lisaks määrati meile 6 noort tudengit, kes monitoorisid meie liikumisi kogu konverentsi kestel. Monitoorimine ei ole siinkohal liialdus, sest nad võtsid oma tööd äärmiselt tõsiselt. Osaliselt võib selle põhjuseks olla ka organiseerijate üllatus, et me ei räägi vabalt vene keeles.
Ukrainas astuvad tudengid ülikooli keskmiselt 16-17aastaselt ja nende bakalaureuseõpe kestab 4 aastat, mille järel saavad nad astuda magistriõppesse, mis kestab 1.5 aastat. See tähendab, et meie 21+ seltskonda kontrollis igapäevaselt grupp noori tüdrukuid, kelle keskmine vanus jäi 18. eluaasta kanti. Kõik noored, kellega kokku puutusime olid äärmiselt armsad, aktiivsed ja tundsid siirast huvi kõige vastu, millest me vähegi oskasime rääkida, kuid kohati mõjus see tähelepanu meile vaiksetele eestlastele isegi lämmatavalt.
Üllatuseks olid lisaks meile Euroopa ülikoolidest ainult kaks Poola tüdrukut, ülejäänud külalised olid saabunud lähisriikidest nagu Valgevene ja Molodova ning kaugemalt näiteks Tadžikistanist. Suurem osa kohalikke noori kellega suhtlesime, ei olnud koduriigist varem lahkunud või olid külastanud vaid mõnd naaberriiki, mistõttu oli Eesti tehnoloogiline areng ning elukeskkond nende jaoks täiesti uudne. Oli tavaline, et koolis kõndides pöördusid meie poole noored ja palusid, et räägiksime oma ülikoolist ja elust Eestis.
Campuses ringi kõndides oli meil tunne nagu oleksime Nõukogude ajas, klassiruumides olid puidust koolipingid, milliseid oleme näinud vanemate koolialbumites. Tunnimaterjali kirjutas õppejõud endiselt kriiditahvlile ja mõte arvuti kasutamisest loengus oli kohalike jaoks lihtsalt võõras. Tualettruumide ülesehitusest ei tasu siinkohal isegi rääkima hakata, seda peab ise nägema. Kõigest sellest hoolimata õpivad ülikoolis tasuta vaid 20% õpilastest ning kukkudes vaheeksameid ning kontrolltöid läbi, on võimalik, et ülikool lõpetab õpilasega akadeemilise suhte.
Esmane šokk ning arutelu õppetöö kulgemise osas.
Konverents ise kestis sisuliselt ühe päeva, sest esimene päev oli saabumiseks, kolmas päev osalejate esitlusteks ning konverentsi lõpetamiseks ja neljas päev lahkumiseks. Sellel ühel päeval kuulasime me erinevaid loenguid ning tegime ühe grupitöö. Olime TalTechi tudengitega äärmiselt üllatunud, kui vähe oli konverentsil fookust tudengite omavahelistele aruteludele ning kui palju erinesid meie püstitatud ootused tegelikkusest. Esimene loeng oli ühe kohaliku ettevõtte reklaam, mistõttu me sellele suurt tähelepanu ei pööranud. Avaliku esinemise töötoas puudutas esineja põgusalt suhtlemise põhitõdesid, kuid ka selle sisu tundus meie seltskonna jaoks äärmiselt pinnapealne. Küberkaitse teemaline töötuba aga pettis meie ootusi osutudes hoopis meeldetuletuseks, et oleks vaja oma paroole vahetada… Niisiis olid meie, tudengiaktivistide, pead küsimärke täis. Milleks meid sinna kutsuti?
Alguses pidasime kehva ülesehituse põhjuseks pealiskaudset korraldust, kuid ausat tagasisidet andes ning korraldajatega sügavamalt vesteldes saime aru, et neil ei ole ürituste korraldamises kogemusi ja kõik kokku viitas meie jaoks hoopis sügavamale probleemile, milleks on tudengite olematu hääl ülikoolis. Nimelt on kooli rektor olnud ametis pea 20 aastat ning muutused ei ole kerged tulema. Aasta tagasi protestid tudengid külmade klassiruumide vastu, sest hoonetes ei ole toimivat küttesüsteemi, kuid asjatult. Enne seda vallandati koolist õppejõud, kes algatas koos tudengitega uue meediaportaali, kus koolis toimuva üle arutleda.
Märten andmas konstruktiivset kriitikat programmi korraldusele.
Siiras suhtlemine ülikooli tudengitega, kes hindasid iga meie mõtet ja tagasisidet, pani meid, TalTechi tudengeid, väga sügavalt mõtlema selle üle, millised võimalused on meil mitte ainult tudengielus, vaid ka akadeemilistes muudatustes kaasa rääkida. Meil on soe kool, väga head tingimused õppimiseks ning püsivalt arenev tudengielu, läbi mille end piiramatult väljendada.
Olenemata üllatustest, mille osaliseks Kiievis viibides saime, suutsime me kohalikega väga lühikese aja jooksul äärmiselt soojad suhted luua ning enne lahkumist käisid läbirääkimised edasise koostöö ning järgmise külaskäigu osas. Me pole varem kohanud noori, kelle jaoks veel peaaegu tundmatute noorte heakskiit oleks niivõrd oluline. Oli äärmiselt kurb näha kui vähe on tudengitel võimalusi, aga samas kui särasilmsed ja elevil olid õpilased igasuguse tagasiside ning ideede osas. Lahkusime Kiievist rohkete emotsioonidega, hinnates ümber enda võimalusi mitte ainult tudengite, vaid ka noortena.
Antud artikli kirjutas Brigita Mass.
Comments