Kuigi enamik inimesi nii siin kui mujal üllatuvad, et miks ma Taanimaa valisin, siis tunnen, et tegin ikkagi õige valiku. Elu siin on piisavalt sarnane, et ei oleks hirmutav, samas piisavalt võõras, et jätkuks põnevust.
Meenutab Tehnikaülikooli
VIA ülikool on üllatavalt sarnane Tehnikaülikooliga. Esiteks on ülikooli arhitektuur küllaltki analoogne TalTechile, see tekitas kohe alguses üpris koduse tunde. Välisfassaadil on kasutatud punaseid telliseid ning majaplaan on jaotatud seitsmeks erinevaks korpuseks. Siin on isegi olemas meie Tudengimajaga sarnane hoone.
Siinne ülikool on palju väiksem kui TalTechi kampus ‒ on ainult üks maja, kus tunnid toimuvad. Seega orienteerumine on jällegi väga lihtne! Hoolimata sellest, et siin on tudengeid vähem kui Tallinnas, pole ikkagi koolipäeval vabu parkimiskohti. Naljakas on vaadata seda loomingulisust, kuidas siis parkimisele lähenetakse. See meenutab paratamatult Tehnikaülikooli parklat tipptunnil.
Enne päris tunde
Mul oli ka n-ö eelnädal, mis oli meenutas TalTechi eelnädalat, kuigi siin kestis see 2 ja pool päeva. Selle aja jooksul toimusid erinevad sissejuhatavad tunnid, kohtumised vajalike inimestega ning paberite täitmised, et siin viis kuud legaalselt hakkama saaksin. Pidin käima isegi passipilti tegemas ja pikkades järjekordades ootama, et enda elamisloa taotlus esitada. Sissejuhatavates tundides tutvustati kooli, kodukorda ja erinevaid võimalusi, mida siin pakutakse. Kõik on hämmastavalt sarnane ja tuttav.
Oli tund, kus tutvustati IT-süsteeme ja täpsemalt Itslearning saiti, mis on siinne süsteem, et kokku koondada kogu info õppetegevuse toetamiseks. Olen sellest vaimustuses, sest kogu info on päriselt ühes kohas. Saan sealt vaadata enda emaili, kalendrit, õppejõudude materjale ning sinna ka kodutöid üles laadida. See on süsteem/lehekülg, mis liidab meie ÕISi, Moodle, TalTech äppi ja õppejõudude koduleheküljed. Sisseelamine on lihtsam ning vajalik info ei lähe kaduma.
Kaastudengitest
Eelnädalal mängisime oma grupiga tutvumiseks isegi samu mänge, mida TalTechi tuutorid esimestel koolipäevadel meiega läbi viisid. Meie grupis on umbes 30 inimest ja ei saa just öelda, et meid oleks igast kandist. Umbes pooled üliõpilased on Prantsusmaalt, seitse tudengit Itaaliast, neli tüdrukut Poolast, kaks poissi Maltalt ja üks uhke eestlane. Vähemalt jäin kõigile meelde.
Kõikides tundides me koos ei käi, oleme kõik valinud endale nii erinevad ained ning meiega koos õpivad ka need tudengid, kes on siin kogu bakalaureuseperioodi. Seega on tundides tegelikult palju rohkem erineva päritoluga üliõpilasi ning kokkuvõttes rahvast päris palju. Ühes tunnis on isegi umbes 150 üliõpilast. Kuna peaaegu igas aines on grupitööd, siis tutvub erinevate inimestega vägagi lihtsalt.
Minu grupp selles aines, kus on umbes 150 inimest. Hiinast, Itaaliast ja Eestist!
Olen nüüdseks Taanis olnud juba kolm nädalat ning tundub, et olen sisse elanud. Olen isegi harjunud selle Taani ilmaga, mis meenutab lõputut sügist. Peaaegu iga päev on väljas tuuline ning sajab vihma, päike ja soojem ilm oleks meeldiv. Senikaua saan enda vihmavarju ja -jopet testida.
Ideid edukaks small talkiks:
1) (Taani) ilm.
Tundub, et pole midagi ühendavamat, kui ilma üle kurtmine või koos lootmine, et ilm juba paremaks läheks. Alati saab kiruda suurt tuult, vihma ja külma ilma. Eriti hästi toimib siis, kui jalutad kellegagi koos väljas. Samuti tundub, et kõik rahvused vaimustuvad kevade saabumisest ja ootavad kannatamatult, et tuleksid esimesed lilled ja lõppeks see pime aeg. Ootamatult populaarsed lilled on krookused, need meeldivad nii poolakatele, prantslastele kui itaallastele – toimib pigem naisterahvastega.
2) Traditsioonid kodumaal
Peaaegu kõiki huvitab, missugused traditsioonid ja kultuurilised eripärad erinevates riikides olemas on. Tegelikult tundub, et see on lihtsalt viisakas küsimus selleks, et sisse juhatada enda kodumaa traditsioone, millest uhkusega räägitakse. Näiteks küsis üks Poola tüdruk, kas Eestis on sarnast asja nagu donut day (Fat Thursday). Sel päeval on neil põhjust, et süüa palju sõõrikuid ja muud magusat. Mulle meenus tol hetkel ainult vastlapäev, seega rääkisin talle vahukoorest ja kuklitest.
3) Nimedest
Kui olete ennast üksteisele tutvustanud, siis on hea küsida, kuidas vestluskaaslase nime täpsemalt hääldama peaks, sest tavaliselt pole see üldse lihtne. Juttu ja proovimist jätkub siis pikemaks ajaks. Aitäh, vanemad, et mulle küllaltki rahvusvahelise nime panite! Minu nimi jääb teistele meelde ning inimesed hääldavad seda küllaltki arusaadavalt. Üks tüdruk ütles, et mu nimi on väga itaaliapärane. Ma ei saanud kahjuks vastata, et sinu nimi on eestipärane, kuigi see kõlas täpselt samamoodi nagu ader (põllutööriist). (Ta nimi on kirjapildis Eder).
See pilt vast tõestab, miks on lihtne veebruari keskpaigas krookustest vaimustuda
Comments