Mina, mu asjad ja uus kodu
Olen väikesest peale unistanud, et elan mõnda aega välismaal. Pisikese tüdrukuna oli mul kindel plaan minna ülikooli Rootsi. Unistasin ja ootasin 12.klassi lõppu, kuid ülikooli mineku aeg tuli liiga ruttu ning välismaale kolimiseks polnud enam tahtmist, aega ega oskusi. Tulin hoopis heameelega Tallinnasse ülikooli – Tartust kolides ongi pealinn peaaegu välismaa (uus keskkond ja iseseisvus).
Esimesel nädalal (sept 2016) sattusin tutvustusele, kus räägiti vahetusüliõpilaseks olemisest. Sel ajal oli kõik veel nii uus, informatsiooni oli väga palju ning polnud aega ERASMUSe peale mõelda. Julgen arvata, et neid esmakursuslasi oli väga vähe, keda vahetusüliõpilaseks minemine ei kõnetanud. Mina mõtlesin ka, et mul on viis aastat aega ning jõuan sellega tulevikus tegeleda. Võiks mõnda aega välismaal õppida/olla küll.
Kolm ja pool aastat on ülikooli päris esimesest nädalast möödas ning nüüd ma siis lähengi peaaegu pooleks aastaks Taani ülikooli! Oma kaheksandal (alles!!!) semestril, ESIMESENA oma kursuselt ning peaaegu oleksin ikka seda edasi lükanud, kuid tundsin neljanda kursuse alguses, et kui ma nüüd kevadel (loe: kohe praegu) ei lähe, siis ma jätangi minemata. See tunne oli piisav.
Miks ma siis ikkagi lähen?
Jah, ma lähen nende asjade pärast, mida olete harjunud kuulma: ma tahan ennast proovile panna, ennast harida, maailma näha, tuleviku jaoks kogemusi, tutvusi üle maailma saada jne. Tegelikult ei oleks ma jõudnud kandideerimiseni, kui poleks olnud teisi põhjuseid, mida on natukene piinlik isegi selgitada. Samas see kõik on aus, loodetavasti mõtlema panev ning inspireeriv.
Ausalt öeldes ei ole mul olnud kunagi suurt kiusatust olla ERASMUSe tudeng. Ilmselt sellepärast, et Eestisse sattunud välistudengid on jätnud kuidagi ebameeldiva mulje (ainult joovad ja laaberdavad). Samas on arvatavasti nii, et saan ise valida, mida selle vahetussemestri jooksul kogeda tahan ja endaga tulevikku kaasa võtan. Tean, et ma jääksin eluaeg kahetsema, kui ma ei kasutaks sellist võimalust nagu ERASMUS. Lisaks ei tea mina ega keegi teine mitte ühtegi ERASMUSe tudengit, kes oleks kahetsenud, et käis pool aastat välismaal ülikoolis. Kõik on alati väga rahule jäänud ja seega olen arvatavasti minagi tagasi tulles õnnelik ja rahulolev.
Septembri alguses tundsin, et kevadsemester välismaal lahendaks ka mu n-ö eraelulisi probleeme ja segadusi. Mul oli teiseks õppenädalaks kõrini sellest, et käisin koolis ja tööl korraga, aga kummastki kohustusest ei tahtnud ka loobuda. Pigem loobuksin koolist kui tööst, aga samas see ei tule kõne allagi. Eriti veel siis, kui nägin tunniplaani, mis ei jätnud võimalustki normaalselt tööl käimiseks. Tundsin, et pean midagi välja mõtlema. Tundus väga ahvatlev pool aastat keskenduda ainult koolile ning pikendada enda nominaalajaga lõpetamine 5,5 aasta peale – palju vähem stressi!
Mida aeg edasi, seda raskem oleks mul olnud minna: mul oleks jäänud ainult üks aasta magistrikraadini, tööl oleksid olnud ees uued põnevad väljakutsed ning ilmselt oleks mulle tekkinud vahepeal ka oma kodu ja pere. Seega oleks edaspidi olnud veel raskem Eestit pooleks aastaks jätta kui praegu. Mu elu Eestis hakkas välja kujunema ning ausalt öeldes selliseks, millest oleks olnud kahju loobuda. Praegugi on kahju Eestist ära minna, aga kahes kohas korraga olla ei saa ning olen oma valiku teinud.
Kallis tudeng, millal sa siis veel maailma avastama lähed kui mitte ülikooli ajal.
Minu uus ülikool ning klassikaline Taani ilm
Miks just Taani?
Käisin suvel Taanis ning see riik jättis mulle väga meeldiva mulje: tegu on ikkagi väga arenenud Skandinaavia maaga. Sealt on palju õppida ja eeskuju võtta. Ehituse ehk enda eriala poole pealt tundus ka väga eesrindlik ja mitmekülgne. Samuti oskavad inimesed seal hästi inglise keelt ja asjade ajamine on selline, nagu Eestis harjunud oleme. Kuigi mu teine valik oleks olnud Portugal sellepärast, et seal on soe kliima, teine kultuur ja teistsugune mõtteviis.
Suurt rolli mängis ülikoolide kodulehtede arusaadavus ning see, kas sinna oli kevadsemestriks vabu kohti. Mul oli minemisega kiire ning pidin valima sellise ülikooli, kuhu ma kindlasti koha saaksin. Valisin pisikese Horsensi linna ja VIA University College’i.
Vahepeal tundsin, et oleksin pidanud rohkem uurimistööd tegema ning endale sobivaima sihtkoha valima. Samas usun, et kõik juhtub põhjusega ning satun ikkagi õigesse kohta.
Jõudnud lennujaama oma 29 kg kaaluva pagasi, käsipagasi ja seljakotiga, peatusin korra ning sattusin mehe kõrval, kes minuga jutustama hakkas. Ta küsis, kuhu siis preili nii paljude asjadega läheb ja vastasin, et lähen pooleks aastaks Taani elama. Ma ei oska hinnata, kas see oli õige jutt, aga selle peale vastas ta, et on kaks kuud Taanis elanud ning seal on väga mõnus ja tore, palju parem kui Rootsis. No selge! Taani oli ikkagi õige valik.
Tunded enne sõitu
Terve selle aja jooksul, kui on olnud kindel, et ma lähengi üheks semestriks välismaale, olen tundnud erinevaid tundeid. Ühest küljest tahan ma väga minna ja ootan, olen elevil ning kujutan endale seda elu seal juba ette. Teisest küljest ei taha ma minna, tahaksin jääda Eestisse, sest siin jäävad asjad kuidagi poolikuks. Samuti ei ole ma eriti Taani elu taustauuringutega tegelenud. Küll kohapeal selgub, mida endast kujutab. Isa ütles mulle selle peale, et see on samamoodi nagu siis, kui ta vene sõjaväkke läks. Läks kohale ja alles siis sai teada, mis täpselt ees ootas. Nüüd, mitukümmend aastat hiljem, räägib ta ikka veel sõjaväest lugusid ning mulle tundub küll, et tal olid seal lõbusad ajad. Kui mina ei proovi, siis ei saagi teada, kas mulle meeldis. Seega minna tuleb igatahes ja suure tõenäosusega olen 30 aasta pärast mina see, kes teistele enda Taani ülikooli lugusid (ikka ja jälle) räägib.
Kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis ei osanud ma ka Tallinna Tehnikaülikoolis õppimist ette kujutada. Ma ei teadnud absoluutselt, mida oodata, aga vaatamata sellele ei kartnud eesolevat. Ja ei karda nüüd ka! Mul oli väga kahju peale gümnaasiumi lõppu Tartust lahkuda, aga ma pole päevagi mõelnud, et oleksin pidanud ikkagi kodulinna jääma. Olen kindel, et Taani minekuga on samamoodi.
Kursakad tegid mulle raamatu, kuhu sisse saan kõik enda mälestused talletada.
Comments