Rõõmusõnumid Studioosuse lugejatele! Eriolukorra tõttu ilmuvad igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel just siin blogis Studioosuse lood. Ahjusoojalt ja kontaktivabalt. Autor: Karina Veelaid
ETTEVALMISTUS
Tere, mina olen Karina ning minu tee Erasmus+ programmiga algas spontaanselt, kuigi tavaliselt olen väga organiseeritud ja distsiplineeritud inimene. Teisel kursusel olles kuulsin palju huvitavaid lugusid nii õppejõult, kui ka üliõpilastelt nende seikluste kohta ning otsustasin, et kui ma ei lähe, siis on see mu elu suurim viga. Mulle olid suureks toeks mu lähedased, eriti ema, kes oli esimene, kes JUBA planeeris enda visiiti Madalmaadesse detsembris, et mind külastada. Hetkel olen üliõnnelik, et seda tegin (kuigi see oli esialgselt väga hirmutav!).
Kandideerimine on päris lihtne. Vaja on esitada CV, valida kolm ülikooli ja lühidalt põhjendada miks soovid seal õppida ning esitada inglise keele sertifikaat. Suureks eeliseks on ka hea keskmine hinne, sest kui kandidaate on palju, siis valitakse see inimene, kelle keskmine hinne on kõrgem. Kuna sageli kardetakse just seda etappi, ütlen julgelt – ära karda, enamik kandideerijatest saab endale koha! Järgmiseks oli natuke keerulisem, aga ka huvitav, uurida kõike, mis seondub Erasmuse, Rotterdami Ülikooli ja Madalmaadega, täita dokumente, teha kindlustus ja sissekirjutus, planeerida finantsvahendeid ja õpet. Õnneks sellel ülikoolil on olemas International Student Handbook, kus on kõik vajalikud sammud kirjeldatud ja mul ei olnud vaja midagi muud teha, kui need lihtsalt ellu viia. Selle protsessi ajal kogesin nii pingelisi kui ka naeratuse rohkeid momente – mäletan selgelt, kuidas olin elukoha taotluse esitamise hetkel Berliinis ühes kohvikus ning küsisin juhututtavalt Wi-Fit (sest kohvikus seda polnud), et taotlust esitada 🙂 Lisaks sellele üllatusin kui sain teada, et minu tuttav koolikaaslane läheb Erasmuse kaudu samasse ülikooli.
ÕPPIMINE, ELU JA SEIKLUSED MADALMAADES
Telefoni täis mälu näitab, kui suurepärane see aeg oli ning fotosid läbi vaadates läbib keha armastus ja soojus. Madalmaadesse saabudes pakkusid esmakursuslased kohe abi kohvritega ning toiduga, sest seal olid kõik poed juba suletud. Selline heasüdamlik suhtumine jätkus Erasmus+ programmi lõpuni avatud “köögiga” terrassil, kus jagati erinevate kultuuride toitu.
Ma otsustasin enda jaoks, et võtan sellise õppekoormuse, et ma saaks ka uute inimestega tuttavaks saada, riiki näha ning reisida – muidu on sellel kõigel natuke vähem mõtet. Mina tegin nii: esimesel päeval liitusin organisatsiooni ESN Rotterdamiga ning võtsin osa sissejuhatavatest päevadest, mille jooksul mängisin golfi, fotojahti linna piires, sõitsin paadiga Rotterdami kanalitel lõpmatu pannkookide hulgaga ning sain tuttavaks paljude inimestega. Neist said hiljem suurepärased sõbrad, kellega siiamaani suhtlen, saan kokku ja vahetan postkaarte. Iga kord ma imetlesin, kuidas inimesed muutuvad juhututtavate seltskonnas – nad saavad teha kõike ja väljuvad enda mugavustsoonist! Need olid kõige sisukamad esimesed nädalad uues elus kirka päikese all (mis ei ole väga tüüpiline Madalmaade jaoks).
Isegi õppetöö jooksul ei lõpetanud me enda seiklusi – igal nädalal reisisime uutesse kohtadesse Rotterdamis ja ka väljaspool. Infrastruktuur on väga hea ning Rotterdamist on võimalik minna lühikese ajaga ja mugavalt absoluutselt igasse punkti riigis rongi kasutades. Selle hind on… jah, see võib üllatada, kuid sooduskaardiga muutub hind isegi tarbijasõbralikuks. Sama kehtib ka naaberriikide külastamise kohta – jõudsin külastada Prantsusmaad, Belgiat ja Austriat sümboolse hinna eest! Kindlasti oleks võimalik ka rohkem reisida, aga õppimine on siiski esimesel kohal 🙂
Rotterdamis jalutada on ainult elumõnu! Ja see ei ole seotud ainult sellega, et see on mugav ja kõikidesse kohtadesse on võimalik jalgrattaga jõuda (mille rent on 13 eurot kuus). Lisaks sellele on seal kõrgmajade ja vanade magalarajoonide kombinatsiooni ilu, kanalid, loominguliselt loodud restoranid, kohvikud ja poed ning inimesed, eriti töölised, kes naeratasid mulle alati, kui ma hommikujooksu ajal neist mööda sörkisin. Olid hetked, kus olin kõigest sellest uudsusest väsinud, aga reisid lähimatesse piparkoogilinnadesse tõstsid alati mu tuju. Need säilisid teise maailmasõja ajal paremini kui Rotterdam, mis oli täiesti purustatud. Kogu linn on kaetud väikeste sammastega, mille otsas on punased lambid. Need sambad tähistavad kohti, kuhu pommid langesid. Madalmaade öko-käitumine on natuke teistsugune kui meil Eestis. Kogu riigis toimub prügi sorteerimine-töötlus, on olemas zero-waste-poed ja ökobrändid. Sellest lähtuvalt võiks eeldada, et traditsiooniline toit on peamiselt tervislik ja tasakaalustatud. Ometi see nii ei olnud 🙂 Laua peal on sageli friikartulid, stroopwafels, võileivad ja maapähklivõi, mis on kõik seal väga populaarsed. Viimast kasutatakse isegi liha ja friikartuli kastmena. Kuid igapäevane sõit jalgrattaga ei jäta ühtegi jälge sellest kaloririkkast, aga ka maitsvast toidust.
Kahtlemata tulin ma Rotterdami, et ka õppida, seega räägin ka Erasmuse Rotterdami Ülikoolist. Madalmaade haridussüsteem oli üks peamistest põhjustest, miks ma just selle riigi valisin. Siin on levinud PBL ehk teadmisi omandatakse peamiselt diskussioonide kaudu ning üliõpilased võtavad endale vastutuse õppe-eesmärkide saavutamise eest aine piires. Õppejõud on pigem üldise suuna kehtestaja ja kontrollija. Lisaks sellele on suur rõhk praktikal, mis aitab paremini seostada teooriat päriseluga. Teisel ja kolmandal kursusel jääb põhirõhk samaks, aga õppejõul on juba suurem roll teadmiste andmises ja eesmärkide seadmises.
Erasmuse Rotterdami Ülikoolis uurisin rahvusvaheliste sotsiaalsete väljakutsete juhtimist ning semester oli jagatud plokkideks ehk igas kuus keskendusin ainult ühele põhiainele (ja mõnel oli lisaks ka praktiline aine). See andis võimaluse täielikult keskenduda ja süveneda uuritud ainesse. Samas koormus tundus olevat palju intensiivsem, mille tõttu töötamine õpingute ajal oleks tõeliseks väljakutseks. Kõige kasulikumad olid minu jaoks need õppeained, mida Eesti ülikoolides veel ei õpetata. Nende õppimine oli väga väärtuslik ning tänu sellisele mitmekülgsusele sain teada, millega ma sooviks edaspidi tegeleda. Seega ei soovita ma Sul valida ainult neid aineid, mis katavad Sinu kohustuslikke aineid, või muretseda, kui Sa kõikidele kohustuslikele ainetele asendusaineid ei leia. Võib-olla teises ülikoolis on midagi sellist, mida Eestis ei ole võimalik leida! Proovi jätta võimalikult tühjaks üld-, põhiõppe valikainete või vabaõppe moodulid ning võtta välismaal midagi teistsugust ja huvitavat samas täites enda programmi nõudeid. Kindlalt soovitan ka Erasmus+ programmis osalemine võimalikult varakult läbi mõelda, eriti kui soovid lõpetada ülikooli õigeaegselt, sellepärast et see annab võimaluse enda aineid paremini jaotada. Isegi kui otsustad minna niisama spontaanselt nagu mina, pole hullu – hetkel pikendasin ühe semestri võrra enda õpinguid ning mul on rahulikult aega oma aineid edukalt sooritada ja rohkem aega mõelda enda tuleviku peale.
Viimaseks aga mitte vähem oluliseks on kampus, mis on väga suur ja seal on olemas kõik – alates spordikeskusest, raamatukogudest, klassidest muusika jaoks, kohvikutest ja sööklatest kontserdisaali, kino ja pubideni. Tudengiorganisatsioone on väga palju – igale inimesele on võimalik midagi enda hinge jaoks leida ning uskuge mind, iga päev on huvitav ja emotsiooniderohke! Oluline on aga ka ise aktiivne olla 🙂
KOKKUVÕTE
Nagu Sa näed, Erasmuse kogemusest on võimalik lõpmatult kirjutada – see kogemus oli fantastiline nii erialase elu, kui ka isiksuse arengu jaoks. Ma kogesin seal uusi emotsioone, elamusi, õppisin palju asju erinevate riikide ja maailma kohta, õppisin tundma teisi inimesi, rahvuseid, kultuure, aga ka ennast kui inimest ning enda soove ja eesmärke. Seda on mõnikord väga raske mõista enda mugavustsoonis olles.
Ma loodan, et minu seiklus innustas Sind kangelasteoks elus! Kui Sa sooviks rohkem teada saada, siis tule julgelt minu juurde – aga hoiatan ette, et pärast seda Sa lähed kindlasti Erasmuse kaudu õppima 🙂
Comentarios