Inspireerivad tudengid: Annemari Riisimäe – kuidas minust ei saanud ajaloolast?!
- 1 day ago
- 5 min read
Inspireerivad tudengid on Juulius Tipika uus blogisari, kus toome esile tudengeid, kelle lood ja saavutused on eeskujuks. Meie järgmine kangelane tuleb infotehnoloogia teaduskonna informaatika magistriõppekavalt. Miks tudengid ei kandideeri esinduskogusse, mida soovitaks ta oma mineviku minale ning kuidas sai temast õppeassistent? Seda kõike avab Annemari Riisimäe.
Perekonnanime statistika põhjal selgub, et Eestis on Riisimäe perenimi vaid kuuel naisel, eesnimena esineb Annemari 82 korral. IT-maailmas mõeldakse aga tihti nullide ja ühtede peale. Mis seob sind veel numbritega?
IT muidugi. Aga argipäevaselt satub mulle ette väga palju Exceli tabeleid, sest ma annan tunde. Pidevalt toimub jälgimine: abiõppejõudude haldamine, tudengitelt iganädalase tagasiside kogumine, et neil jaguks motivatsiooni õppimiseks. Hiljuti avastasin üllatusega, et kuus aastat tudengiaktivismi hakkab täis saama.
Lisaks sellele, et number üks seostub binaarsusega, seostub see ka võitude ja esikohaga. Oled võitnud riikliku ajaloo-olümpiaadi. Ometi ei räägi me täna sinuga sellest, mis toimus Vana-Roomas 60 eKr, vaid sellest, miks oled hoopis TalTechis. Mis andis sulle tõuke valida ajaloo asemel infotehnoloogia eriala?
Teine kord juba, mil seda minult täna küsitakse. Minu jaoks oli gümnaasiumis selge, et ajalugu ma edasi õppima ei lähe. Mõtlesin küll arheoloogia peale, aga minu jaoks oli ajalugu midagi hingele. Ma ei kujutanud ette, et hakkan tulevikus mõnes koolis õpetajana või muuseumis töötama. Ma ei ole tegelikult väga humanitaaria inimene – näiteks eesti keele tunde ma küll ei sallinud. Reaalkooli õpilasena meeldis mulle väga matemaatika. Minu jaoks oli matemaatikaülesannete lahendamine nauding, kuid samas matemaatika teoreetilist osa ma õppida ei soovinud.
Üks lugu, mida alati oma erialavalikuga seoses räägin, puudutab mu vanaema. Laual oli ka majandus, aga mu vanaema ütles, et IT on perspektiivikas ja mul tasuks minna seda õppima. Olin käinud kuulamas Ago Lubergi loengut „Miks mitte õppida IT-d“, mis tekitas tunde, et seda oleks huvitav õppida ning see oleks midagi teistsugust.
Ansambli HU? laul „Türisalu pank“ ütleb: „Investeerige mälestustesse, võtke laenu suurelt elult.“ Mida on TalTech sulle seni pakkunud?
TalTech on saanud osaks minust. Olen selle keskkonnaga väga ära harjunud. Oluline osa on muidugi haridusel, enesearenguvõimalustel ja tööl. Aga teine tähtis osa on siinne kogukond.
Esimesel aastal oli mulle kõik väga uudne ja ma ei osanud kuhugi eriti vaadata. Tudengielu tundus veidi hirmutav, sest peas oli eelarvamus, et äkki peab kohe hakkama mõnd üritust korraldama, aga mul ei ole ju oskusi. Hirm läbikukkumise ees oli suurem kui väljakutse ise.
Ülikoolis olen saanud metsikul hulgal sõpru ja tuttavaid. Nagu laulusõnadki ütlevad, meeldib mulle kas piltide või esemete kaudu meenutada erinevaid seiku ja mälestusi. Kui gümnaasiumis oli lennu peale ehk kokku sada inimest, siis tänapäeval võib üks kursus koosneda sadadest tudengitest. Meil näiteks toimuvad informaatikatudengite koosviibimised, väljasõidud ja grilliõhtud, mis ühendavad inimesi. Oma koha olen lisaks leidnud erinevates tudengiorganisatsioonides, kuhu satuvad sarnaste huvidega inimesed. Ka neis kujunevad omaette kogukonnad, kus on mugav olla ning tekivad taas uued mälestused.
Olime koos samas esinduskogu koosseisus, sina isegi kahes. Mis sind esinduskogusse tõmbas ning mis võiks olla põhjus, miks paljud tudengid ikkagi ei huvitu või ei tea esinduskogust, kuigi tudengid seisavad ju tegelikult oma kaastudengite huvide eest?
Mina olin esinduskogust teadlik juba oma esimesel aastal ülikoolis ning mõtlesin ka siis kandideerida. Ometi ma ei teinud seda. Usun, et see sama põhjus hoiab ka täna paljusid tudengeid tagasi.
Minu puhul oli selleks hirm valimiste ees. Ka teisel kandideerimisel valdas mind ebakindlustunne. Miski ei garanteeri, et sa saad valituks. Teisalt, kui ei kandideeri, on võimalused veelgi väiksemad. Koormus ja vastutus mind väga ei kõigutanud, sest olin selleks hetkeks saanud hea pagasi nii tudengiorganisatsioonidest kui ka ülikoolis töötamisest.
Pöördepunktiks sai soov olla ülikooli otsustusprotsessidele lähemal ja tõsta enda teadlikkust. Tundsin, et olin ITÜKis ja teaduskonnas erinevate projektidega ringi peale saanud ning vajasin vaheldust. Soov anda tudengielule midagi juurde ei olnud endiselt raugenud.
Olles tegelenud tudengiaktivismiga ja olles ka abiõppejõud, näen ma igapäevaselt väga erinevaid tudengeid. Väga paljude jaoks on üliõpilasesinduse ja esinduskogu ülesanded ja roll segased. Sageli arvatakse, et nende tegevus keerleb vaid tudengielu ümber ning sinna saamiseks peab kuuluma mõnda tudengiorganisatsiooni. Kuid tudengiaktivismil on mitu vormi. Ürituskorraldusest vähemtähtis ei ole hariduse edendamine. Esinduskogusse kandideerimiseks on kõige olulisem huvi. Sul võibki olla oma teema, millele soovid leida lahenduse, ja siin võib esinduskogu olla väga hea stardiplatvorm tudengiaktivismiks.
Lisaks tavapärasele tudengirollile oled sa ka õppetöö assistent. Kuidas see võimalus sulle avanes ja mida see kogemus on sulle andnud?
Informaatikas on meil sellised valikained nagu „Õppemetoodiline töö“ ja „Tarkvaraarenduse tellimusprojekt“. Mina seda viimast ei soovinud võtta, kuigi ka abiõppejõuks olemise osas olid mul omad eelarvamused. Arvasin, et abiõppejõud istub kuskil nurgas ja tudengid käivad talle mõnikord oma koodi näitamas ning midagi muud erilist selles ei olegi. Sisemiselt valdas mind ka mõningane hirm selle rolli ees.
Praktika oli aga hoopis midagi muud. Avastasin üsna ruttu, et mulle meeldib inimesi aidata ja suhelda. Mõnikord lahendad tudengiga koos probleemi ära ning olete mõlemad õnnelikud. Saabus järgmine semester ja jätkasin abiõppejõu rollis, kuigi enam ainepunkte ma selle eest ei saanud. Ma ei suutnud neid enam omapäi jätta. Pythoni said nad ju selgeks, aga kuidas jääb Javaga? Olin jäänud absoluutselt sõltuvusse.
Kolmandal kursusel olin juba püsiv abiõppejõud. Kui Pythoni aine oli üsna hästi üles ehitatud, siis erialatutvustuse aines oli korraldus jäänud tahaplaanile ning siin nägin võimalust midagi paremaks teha. Hakkasin õppejõule pakkuma erinevaid lahendusi, kuidas korraldust parandada, et see oleks tudengisõbralikum. Initsiatiiv viis selleni, et sain ametlikult õppetöö assistendiks. Tänaseks on magistriõppes need kaks ainet „Erialatutvustus“ ja „Tarkvaraarenduse projekt“ minu õpetada.
Õppetöö assistendiks olemine on muutnud mind palju avatumaks ja julgemaks. Ma ei käi niisama koosolekutel, vaid mul on alati ka oma arvamus, mida ma ei karda jagada. Olen aidanud programmijuhil üle vaadata õppekava ja teisi aineid ning analüüsida õppekava pädevusi. Koolis pigem pelgasin küsimist – mis siis, kui õpetaja küsimuse peale kurjustab? TalTechis on kõik teistmoodi. Siin on toetav ja soe keskkond, kus võib julgelt oma ideid pakkuda ja neid võetakse kuulda.
Milline võiks IT-valdkond välja näha viie aasta pärast? Kuidas see mõjutab tänaseid tudengeid ja nende tulevasi võimalusi?
Olen sellele mõelnud. Kui ma tulin ülikooli, siis ChatGPT-d ei olnud veel olemas, aga mõne aasta möödudes muutus kõik. Nüüd kasutavad seda kõik. Selles valguses on tulevik täiesti ettearvamatu, kuid ma ei usu, et järgmine hüpe on nii suur.
Usun, et IT õpetamine jätkub, sest see on vajalik. Tudengitel läheb ehk oma oskuste tõestamine raskemaks, sest töökohtadel otsitakse järjest enam inimesi, kellel on reaalsed oskused. Perspektiivi sel erialal on jätkuvalt ning tulevik tõotab tulla põnev. Järjest rohkem tegeletakse erinevate protsesside automatiseerimisega tehisaru abil ning spetsialiste läheb kindlasti vaja.
Kui saaksid anda oma esimesele kursusele minevale minale ühe nõuande, siis mis see oleks?
Mine igasse tudengiorganisatsiooni, mis sind kõnetab. Kui ma tulin ülikooli, siis olin veendumusel, et pean vaid ühe valima. Tudengina tundubki kõige loogilisem valida oma teaduskonna üliõpilaskogu. Aga tudengiorganisatsioone on TalTechis palju rohkem ja ei pea kartma, et sa ei sobi sinna. Näiteks kuulun ma TalTechi turundusklubisse, kus puutun kokku tudengitega, kes õpivad turundust. See aga ei tähenda, et ma IT-tudengina ei võiks sinna sobituda. Vastupidi – sealt olen leidnud väga ägedaid tutvusi. Nimel ei tasu lasta end eksitada.
Mainisin varem, et mul oli hirm ürituste korraldamise ees. Kõik on aga kättevõtmise asi. Kui pühendud ja mõtled, siis on kõik saavutatav.
„Vaga vesi, sügav kaev,“ ütleb vanasõna. Mis on midagi, mida vähesed sinu kohta teavad?
Lisaks ajaloo-olümpiaadi võidule tooksin välja, et inimesed ei oska minult oodata, kui erinevad valdkonnad mulle huvi pakuvad. Gümnaasiumis ei oleks keegi osanud arvata, et hakkan IT-d õppima. Noorena käisin rahvatantsus ja kooris, aga praegu selleks enam aega ei jagu.
Kevade märke on aina rohkem. Millised plaanid on sind ees ootamas?
Lõpetada tahaks. Kevadel kulubki suurem osa ajast sellele. Üheks eesmärgiks olen seadnud osalemise nende organisatsioonide üritustel, mille liige olen. Aga lõputöö võtab kindlasti suure osa ajast.