Rõõmusõnumid Studioosuse lugejatele! Eriolukorra tõttu ilmuvad igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel just siin blogis Studioosuse lood. Ahjusoojalt ja kontaktivabalt. Autor: Kristin Kahu
Minu teekond välisõpinguteni algas pea aasta enne minekut, kui sain teada ühest mainekast ja ajaloolisest mäenduse ja metallurgia ülikoolist Austrias. Tundsin kohe, et just see ülikool on minu parim võimalus välismaal õppida ja ma ei jätnud seda kasutamata. Kandideerisin järgmiseks sügissemestriks ja mitmed kuud hiljem, kui kogu dokumendimajandus oli aetud, saingi oma postkasti kirja – olin Montanuniversität Leobenisse vastu võetud. Niisiis ostsin omale üheotsapileti Viini ja jätsin 13. septembril Eestiga mõneks ajaks hüvasti.
Leoben on üsna väike, 25 000 elanikuga, linn ja asub Styria maakonnas, Viinist kahetunnise rongisõidu kaugusel. Kuna tegemist on ülikoolilinnaga, siis on seal mitmeid ühiselamuid ja elamiskoha leidmisega probleeme ei teki. Samuti on selles ülikoolis palju erinevaid tudengiorganisatsioone – lisaks erialastele ka ESN (Erasmus Student Network), mis korraldab mõnusaid üritusi ja organiseerib väljasõite, et tudengite elu pingevabamaks muuta. Õppimise poolest on bakalaureuse tase seal väga tugev ja palju õpilasi teeb seda nominaalajast kauem. Magister on see-eest palju rahulikum ja huvitavam, üle poolte ainete on ingliskeelsed ja kõigil professoritel on suurepärane kogemuste pagas. Endale sobivate ainete leidmine ei olnud raske ja ma jäin oma valikutega väga rahule. Nagu TalTech’is on ka seal tugev e-toega õpe ja harjumisaeg uue õppekeskkonnaga möödus kenasti. Kuigi inglise keeles õppimine tundus alguses hirmutav, tean nüüd, et see oli väga kasulik kogemus ja ma sain palju erialast sõnavara juurde.
Õppetöö algas seal 1. oktoobrist, aga väliskülalisüliõpilastel tuli enne seda läbida kahenädalane intensiivne inglise keele kursus, et sisse elada ja üksteisega tutvuda. Suurem osa meist elas ühes ühikas, mis tähendas seda, et peale loenguid leidsid alati kellegi allkorrusel ühisruumidest muusikat kuulamas, pesu pesemas, filmi vaatamas, süüa tegemas, lauajalgpalli või pinksi mängimas. Välistudengeid oli kokku üle 70, kellest ligi 50 olid Erasmuse tudengid. Seltskond oli super ja minu ootustest kõvasti parem.
“Semestri avalöök” Montanuni sisehoovis
Semester lõppes jaanuariga, siis toimus ka suurem osa eksameid. Paljud eksamid olid suulised, aga oli ka kirjalikke. Hindamissüsteem oli seal tagurpidi – kõige paremaks hindeks 1 ja kehvemaks 5. EAP-de poolest oli ka ainete maht väga varieeruv. Kuigi pidin seal vähemalt kaks korda rohkem aineid võtma, et sama punktiarv kokku saada, olid see-eest ained rohkem spetsialiseerunud. Lisaks mahule erines ka õppeainete kestus meie ülikoolist, mõned loengud said juba novembris läbi ja teised alles hakkasid poolest semestrist, seega mul polnud kogu õppekava mahtu kogu aeg kaelas.
Austria on üks võimsaima loodusega riike Euroopas ja ka see oli kindlasti magnet, mis mind sinna tõmbas. Kogu sügise vältel saime ligi 20-kraadist soojust ja päikest nautida, mis oli väga üllatav. Tänu sellele möödus loengutevaheline aeg grillides, jalgpalli mängides, rõdul päevitades, matkates ja mägesid vallutades, ringi sõites ja avastades. Esimene koht, mida ma külastasin, oli Grüner See ehk Roheline Järv, mis on tuntud oma smaragdrohelise ja kristallselge vee poolest, kui järv suurvee ajal üle ujutab. Teine märkimisväärne seik oli matk Gößecki otsa, mida oma ühika aknast võisin näha. Kui ma tolle 2000-meetrise mäetipu otsas pärast piinarikast ja imeliste vaadetega 8-tunnist matka seisin, teadsin et olen õiges kohas. Ma olen alati mägedest lummatud olnud ja seal olles mõtlesin, et kuidas üldse saaksingi siin tujust ära olla – vaja vaid aknast välja vaadata ja suu läheb jälle naerule.
Rahulolek 2214 meetrit merepinnast
Iga järgmise retkega mägedes oli tunne aina võimsam ja võimsam. Ühe roadtrip’i ajal Salzburgi ja Hallstatti käisime ka spontaanselt Dachsteini suusakuurordis, kus tõstuk viis meid otse mäetippu ja saime seal skywalk’i peal kõndida, mis oli trossidega mäe seina külge kinnitatud ja lõppes klaasist vaateplatvormiga, jalge all haigutamas tühjus. Järgmine suu-lahti moment oli detsembri alguses, kui käisin ESN-i korraldatud suusareisil Mölltalis. Seal veetsime ühe mõnusa nädalavahetuse teiste ülikoolide õpilastega koos suusatades, kusjuures seal kohtasin ka esimesi skandinaavlasi. Tipust oli näha Großglocknerit, mis on Austria kõrgeim mägi. Ilm oli karge, päike pimestav ja rajad mõnusad – mida veel ühelt suusareisilt tahta.
Lisaks Austriale tekkis võimalus ka naaberriike külastada – käisin Erasmus Nation’i korraldatud üritusega nädalavahetuseks Budapestis. Seal oli noori üle terve Euroopa ja ma olin väga üllatunud kui kuulsin esimest korda ungari keelt ja ei saanud sellest sõnagi aru. Saime Budapesti ööeluga tutvuda, linnas ringi jalutada, Széchenyi ravitermides ehk kuumaveeallikatele rajatud spaas mõnuleda, laevaga Doonau jõel sõita ja imehead kohalikku toitu nautida.
Veel külastasin Sloveeniat – selle imearmsat pealinna Ljubljanat, muinasjutulist Vingtari mäekuru ja Bledi järve. Vahetult enne jõule sain ka superelamuse Münchenis Allianz areenil oma esimest jalgpallimatši vaadates.
Sloveenia oma Rivendell
Kogu selle seikluse teevad muidugi eriliseks inimesed, kellega sa need viis kuud või aasta koos elad, reisid ja õpid. Mulle jäi tunne, et kõik inimesed, kes välisõpinguid sooritama lähevad, on väga avatud ja sõbralikud. Meie seltskonnas oli inimesi nii Nicaraguast, Austraaliast, Mehhikost, Ameerikast, Hiinast, Brasiiliast, Venemaalt, Araabiast ja muidugi ka kõikjalt Euroopast. Nii kirju seltskonnaga võiks arvata, et tekib mingisugune kultuuriline või keeleline barjäär, aga seda ei juhtunud kordagi ja pigem vastupidi, sain end harida ja vestelda teemadel, millest mul õrna aimugi polnud. Lisaks õppisin huvitavaid roogasid valmistama, natuke batchata’t tantsima, Austria õllekultuuri ja ülikooli ajaloolisi traditsioone tundma.
Välisõpingud andsid mulle hindamatu kogemuse, see oli võimalus saada enesekindlamaks, õppida keeli, leida uusi tutvusi, erialaselt areneda ja Euroopat avastada. Kellel veel kahtlusi on, kas minna või mitte – ära mõtle üle ja haara sellest ägedast võimalusest!
Minu armas Erasmus+ perekond
Comentários