ATH – iga nurga tagant paistab alati vikerkaar

Ütlen ausalt, et murdsin enne otsustamist pead, kas artiklit avaldada ning kas ka oma nime siia lisada. Tõde on see, et tänapäeval on meil kõigil mingisugune kokkupuude ATH-ga, kas läbi meedia, sõprade või on meil endil kellelgi diagnoos, kuid see info on väga erinev ja sellest kujunenud arusaamad veelgi erinevamad. Tänaseks on ATH-st saanud pigem mu abiline ja supervõime kui rahn tee peal, seega otsustasin ka teile veidi oma maailma avada.

Diagnoosi saamine

| Fotot: pexels.com

Olen ATH diagnoosiga elanud juba u 2 aastat, kuid mingi kahtlustusega olen elanud juba veidi pikemalt. Mis pani mind ootama? Tol hetkel oli ATH pigem “aktiivsete poiste haigus”, mis häiris kellegi koolielu, ning kuna mu õppeedukus ei väljendanud mingit probleemi, siis ei tekkinud kellelgi ühtegi kahtlust, ka mul endal mitte. Tagantjärgi mäletan väga hästi, kuidas olin võimeline igaühe tunni ajal laua alla rääkima ja endiselt suuteline tunni teemadega kaasas käima. Kriitiliseks läks asi esimest korda, kui kolisin välja ja läksin ülikooli. Nimelt oli hetkega kadunud karm raamistik, kuhu tundsin, et haridussüsteem mind pidevalt surub, ja järsku ei saanud ma enam aru, mida ma tegema peaks. Olin pidevalt valiku ees, kas peaksin täna õppima või tegelema inimlikult elus püsimisega (nt: toidutegemine, koristamine, teistega suhtlemine jne), ning tasakaalu leidmine tundus täiesti võimatu, kuniks ma lõpuks läbi põlesin ja ülikooli pooleli jätsin. Ülikooli esimene aasta on tavaliselt kõige tõenäolisem hetk, kus inimesed saavad teada, et neil võib olla vaimseid probleeme, sest siis on elus korraga palju muutusi. See on see hetk, kus ma lõpuks otsustasin, et ei suuda enam teadmatusega hakkama saada ning vajan mingit välist abi ja lahendust.

Oma algse idee ATH diagnoosist olin kunagi saanud oma koolikaaslaselt, kellega ühiseid muresid jagades sain teada, et mul võib olla mingi häire, kuid tol hetkel ma sellele suurt tähelepanu ei pööranud. Teadsin alati, et olen veidi omamoodi nii enda kui ka sõprade vaates, kuid hiljem hakkas ka sotsiaalmeedia algoritm mulle järjepidevalt pakkuma ATH sisu, millest leidsin igapäevaselt uusi abistavaid meetodeid, ning siis otsustasingi anda ohjad professionaali kätte.

Kui algselt arvasin, et diagnoosi saamine saab minu jaoks olema kerge, kuna olin juba varasemalt palju uurimistööd teinud, siis see on asi, milles ma rängalt eksisin. Nimelt kobistasin koheselt läbi leina 8 etappi, enne kui suutsin päriselt olukorraga leppida. Siiski tunnen, et sain sellest rohkem kui kaotasin, ning loodan, et tegemist on ühekordse protsessiga. Mu pere ja sõprade silmis on nii mõndagi muutunud, asi mida peeti lõbusateks iseloomujoonteks, on järsku teaduslikult selgitatav ning probleemid, mille tagamaid ma varasemalt ei mõistnud, täiesti lahendatavad. Protsessi käigus ma ühestki sõbrast ega pereliikmest ilma ei jäänud ning ma tõsiselt tänan neid, et nad on jäänud nii toetavaks.

Supervõime!

Nüüd siis mu saladusliku supervõime juurde. Põhjus, miks ma seda nõnda sõnastan, peitub selles, et nüüdseks pean seda juba tõesti supervõimeks. Tunnen, et olen saanud eriti loova ja võimeka aju, mis on kohati suuteline hüperkiirusel võimalusi ja lahendusi leidma. Eriti kasulikuks pean ma seda kriisiolukordades: kus tavainimese aju läheks stressi või häiresse, rahuneb minu mõttemaailm maha ning pähe tekivad järgmised küsimused: Mis on järgmine ratsionaalne samm? Kuidas olukorda nüüd ja kohe lahendada? Kui suured on potentsiaalsed kahjud? Kuid vahel asendub see kohese tegutsemisega. Paljud ei pruugi teada, et ATH-ga inimestel on ka hüperfookus, mis võimaldab meil keskenduda tunde ja vahest ka päevi mingile kindlale teemale, millest sooviksime kõike teada. Kahjuks ei pruugi soovitud huvi olla kontrollitav, näiteks koolitööde suunas. Kogu selle kompoti juures pean ma kõige ägedamaks võimeks dopamiini saamist kohati suvalistest asjadest. See on aidanud mul tihti tekitada siirast huvi asjade vastu, mida teised mulle räägivad, ning kordades laiendada mu silmaringi.

| Fotot: pexels.com

Kuidas ennast aidata?

Jääb siiski küsimus, kuidas ennast aidata olukorras, kus diagnoosi saamine on keeruline ja kallis? Minu elus on praeguseks olnud parimad lahendused näiteks regulaarne trenn, mis koheselt annab palju energiat ja dopamiini, kindlatel aegadel ja mitmekülgne toitumine, sest suur kogus stabiilsest dopamiinist tuleb just toidust, ning mingisugune graafik, millest püüan kinni pidada. Suuresti toetavad mind ka ravimid. Mõned loomingulised lahendused on olnud filmi või sarja taustale panemine õppimist alustades, et saada kerge dopamiin asja jaoks, millest ma koheselt ei pruugi midagi saada, ning hiljem selle seiskamine, kui see õppimist häirima hakkab. Lihtsaimast ülesandest alustamine on ka aidanud, sest see annab väikese stardi ja valmisoleku hiljem suuremate või keerukamate õpiülesannetega jätkamiseks. Oma peamised nipid ja motivatsiooni allikad olen peamiselt saanud sotsiaalmeediast, nagu Instagram, TikTok ja Reddit, koostöös oma psühholoogiga, kuid parimateks neist on osutunud just ATH ga inimeste soovitused nende endi elust.

Motivatsiooni leidmine

| Fotot: pexels.com

Minu motivatsioon tuleb ringiliikumisest ja väljas käimisest. Uute inimestega suhtlemisest, uute asjade proovimisest ja lihtsalt kodust välja astumisest. Vahest tuleb motivatsioon ka restoranis käimisest (mitte kiirketis, sest seal ei taju ma kellegi kunstilist panust või ootamatut elamust), kohati ka muuseumidest, aga ka headest või uutest filmidest, mida ma varem näinud ei ole. Kui ma väga tahan midagi teha, aga üldse selleni ei jõua, siis lasen sotsiaalmeedial töö enda eest ära teha. Nimelt püüan otsida ja vaadata sotsiaalmeediast sisu, millega tahaksin tegeleda, muutes sellega nt oma Instagrami algoritmi nii, et tekiks tunne, et kõik teevad seda ja tegemist on jube ägeda asjaga. See annab ka võimaluse veidi tutvuda oma võimalustega antud valdkonnast, kuid ei tohiks unustada, et tihtipeale võib tegemist olla idealiseeritud versiooniga ning kõike ei maksaks sõna-sõnalt ja tõsiselt võtta.

Alati ei saa toetuda motivatsiooni olemasolule, mistõttu olen õppinud kasutama ka kalendrit, märkida üles kõik suuremad tegevused, mis ei paku eriti dopamiini. Teadmine, et mingi suurem ülesanne on tulekul, aga planeeritud, on teinud selle täitmise lihtsamaks ning eemaldanud surve motivatsiooni baasil alustamiseks. Sama on ka regulaarsete tegevustega: kui need on kalendris kirjas, siis on nende täitmine mulle oluline. Selleks, et mitte end kalendri kirjudusega stressi ajada, on ta eraldi kaustas, kus mul on võimalik see vajadusel välja lülitada. Kohustuste regulaarse täitmisega muutub tegevus iga korraga aina lihtsamaks ning lõpuks võib kaduda vajadus üldse motivatsioonile toetuda.

Mitteregulaarsete tegevuste jaoks, näiteks kokkamine, kasutan ka siinkohal taustaks filme või sarju, mida tavaliselt olen varem näinud, et saada väike dopamiini boost, kuid ei tekiks vajadust ekraani vaadata, vaid saaksin helist kogu vajamineva info kätte. Tunnen üldse, et enamus mu dopamiinist tuleb helidest ning on seetõttu ka tihedalt seotud mu keskendumisvõimega. Ainuke koht, kus mind kindlasti ilma kõrvaklappideta võib kohata, on metsas koeri jalutades.

Teadlikult pole ma välistanud ka kõige ürgsemaid ja klassikalisemaid motivatsiooni võtteid: tähtaeg ja hirm. On hetki, kus olen jätnud mõne asja tegemise teadlikult viimasele hetkele, sest siis on motivatsioon kõrge, tähelepanu iga hinna eest fookuses ja aju maksimaalselt aktiveeritud. Sama kehtib ka hirmuga, kuid sellele toon alati vastukaaluks mõne teise hirmu, mille tagajärjel pean ma vähemalt ühest neist lahti saama. Näiteks oli periood, kus ma absoluutselt kartsin autoga sõitmist, kuid samas eksisteeris mul ka hirm ajaraiskamise suhtes. Kas igapäev bussis veedetud aeg on ikka õigesti kasutatud ning kuidas oleks saanud seda aega efektiivsemalt kasutada? Nõnda sündis otsus, kumb hirm häirib mu elu rohkem ja millise neist ma olen valmis kõrvaldama. Tänaseks pole autoga sõitmine enam probleemne tegevus, vaid privileeg, mille üle rõõmu tunda.

Soovitus

Minu peamine soovitus uutele diagnoosi saajatele on päriselt proovida erinevaid lahendusi, sest meile kõigile sobivad erinevad tegutsemisviisid ja selles pole midagi halba. Võta igat läbikukkumist kui võitu teadmaks enda kohta midagi uut ning protsessi pooleli jättes ja selle juurde hiljem naastes ei ole tegemist mitte uuesti alustamisega, vaid poolelioleva koha pealt jätkamisega. Meie kõige suurem stressiallikas oleme me ise, mistõttu on oluline kaastunne ja andestamine just endale.