ARoS – Kui Aarhusesse satute, siis täitsa põnev koht, kuhu minna.
Pühapäevane Prillitoos mõjus ootamatult meeldivalt ‒ mitte ühtegi vihjet koroona kohta. Ma hakkan koroonaviiruse juttudest tüdinema, kuid see teema on lihtsalt nii aktuaalne, et ei saa mina ega keegi teine sellest mööda. Kogu praegune postitus on COVID-19ga seotud, aga jagamata ei saa ka jätta, sest tunne on selline, et tegu on filmiga mitte päris eluga.
Kolmapäev
Kõik kolmapäevad on jäetud meile vabaks, et saaksime seda aega kasutada projektide tegemiseks. Seega olin päeval kodus, hakkasin otsast tegelema igasuguste kodutöödega ja võtsin samal ajal ette ka esimest korda suurema pesupesemise. Lisaks käisime nelja kursavennaga teedeehituse tunni jaoks Horsensi ümbrust uurimas, et järgmisel päeval teeplaneerimise ülesanne lõpetada.
Horsensi ümbrus, kuhu pakume uue tee lahenduse välja (koolitööna)
Õhtuks oli päris hea tunne, et sain enda to-do listi asjad, mille olin sellesse päeva planeerinud, tehtud. Samuti olin päris korralikult järgmise päeva tundide jaoks ettevalmistunud ja olin homseks igati valmis. Jutustasin veel ka sõbrannaga ja nentisime mõlemad, et see on nii kurb, et ma sel ajal Taanis olen, kui on tema sünnipäevapidu.
Kolmapäeva hilisõhtu
Õde kirjutas mulle umbes kella kümne ajal ja küsis, kas mu ülikool pannakse ka kinni. Olin sellest küsimusest üllatunud ja vastasin, et ma ei tea, aga praeguse seisuga küll mitte. Pool tundi hiljem nägin Facebooki grupis taanikeelset uudist, et kõik koolid suletakse kaheks nädalaks. See uudiste link tundus kahtlane ja info kuidagi utoopiline, mis siis, et mõnes riigis olid koolid juba suletud. Mõtlesin, et siin ei saa see ometi olla, Horsensis ei ole (veel) koroonaviiruse levik nii tõsine.
Vaatasin kohe igaks juhuks usaldusväärset ingliskeelset Taani uudiste portaali. Esimene pealkiri, mida nägin: „Denmark shuts down schools and universities“. Ikka veel oli tunne, et see ei saa olla tõsi. Mõne minuti pärast saabusid koju mu korterikaaslane ja ta sõbranna. Nad tulid ühe taanlase juurest, kes oli neid päris detailselt kõige uuemate uudistega kurssi viinud. See oligi tõsi.
Edasine tegutsemine
Me istusime kolmekesi laua taha ja hakkasime mõtlema, mida teha. Mina ja korterikaaslase sõbranna olime tegelikult küllaltki paanikas, see kõik tundus liiga uskumatu. Laua taga tajusin esimest korda, et kriis ongi päriselt käes. Ma olen mõelnud kriisiolukorra peale, kuid mitte kunagi niimoodi, et see võiks otseselt ka mind puudutada.
Teadsime kõik, et tahame koju-koju*, sest ma ei tahtnud üksinda Taani isolatsiooni jääda ja samuti ei tundnud ennast enam seal turvaliselt. Uudistes räägiti, et hakatakse isegi toidupoode sulgema. Varsti võidakse sulgeda ka riigipiirid ja lennujaamad. Tundsin, et pean Taanist evakueeruma.
Ma ei olnud veel täielikult kindel, et Eestisse ära sõidan, kuid siiski hakkasin kohvreid pakkima. Lõpuks suutsin ära otsustada, et ma ostan lennupileti ja tulen Eestisse, vahet ei ole, mis see maksab ja mis koolist saab. Ma tahan ennast turvalisena tunda.
Läksin lennufirma lehele ja ostsin endale pileti järgmiseks hommikuks. Enam ei olnud vahet, kas sõidan homme või ülehomme, tähtis oli kindlustada see, et Eestisse jõuaksin. Leidsin endale isegi transpordi lennujaama (veelkord, aitäh!). Sõbrad ja pere juba magasid, kui neile kirjutasin, et saabun homme lõunal Eestisse.
Mina, kui sain aru, et tahan Eestisse sõita
Erinevaid mõtteid, mis tekkisid
See kõik toimus nii kiiresti. Enne tegutsesin, siis alles mõtlesin. Isegi lennufirmalt tuli meilile enne check-in’i meeldetuletus kui lennupiletite kinnitus. Kuigi mul oli äratuseni jäänud umbes neli tundi, siis magada ma sellel öösel ei saanud.
Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ja läksin vahetussemestrile ning ühe hetkega… tundus tulevik nii hägune, sest ei teagi, mis sellest kõigest nüüd saab. Ühest küljest põnev, teisest küljest kurb. Alguses olin arvestanud, et tulen Eestisse tagasi viie kuu pärast, nüüd jõudsin Eestisse tagasi peale viit nädalat.
Mõtlesin, mida ma üldse oma asjadega tegema peaksin ‒ kas tulen Taani kunagi tagasi või olukord ei laabugi. Kõiki asju ma kaasa ei tahtnud võtta, mul ei olnud pagasis nii palju ruumi. Korterikaaslane arvas, et peaksin võtma kaasa need asjad, millest ma ei ole valmis loobuma ja maha jätma sellised, millest on pigem suva.
Jätsin oma Taani kodu niimoodi, et kui võimalus tuleb, siis lähen sinna tagasi, aga samas olen valmis selleks, et ma sinna enam tagasi ei lähe. Asjad jäid nii, et vajadusel saaks keegi need ära visata või hoopis kasti tõsta ja Eesti poole saata. Aga paar tomatit ja porgandit jäid ka külmkappi, sellest on kahju.
Ma tegin veel kõik kodutööd ka järgmiseks päevaks ära, kuid ei saanudki oma teadmisi näidata. Ma pidin kursavennale teedeehituse tunnis bensiiniraha maksma, kas ma nüüd jäängi võlgu, sest ma ei tea tema täisnime. Ma ostsin endale just pesumaja kaardi, et pesu saaksin pesta. Oodake, ma saaksin nüüd reedel sõbranna sünnipäevale minna.
Tagasi Eestis
Lennujaamas tundus kõik veel nii uskumatu, ma tegin alles 12 tundi tagasi trenni ja ei aimanud siis veel midagi. Billundi, Riia ja Tallinna lennujaamad tundusid ootamatult rahulikud, aga igat võimalust käte pesemiseks ja desinfitseerimiseks kasutasin siiski. Jõudsin neljapäeva päeval Eestisse, aga see ei tahtnud mulle üldse kohale jõuda. Alguses pidin ennast lausa kogu aeg veenma, et Taanist ära tulemine oli õige.
Nüüd aga tean, et tegin õigesti: tunnen ennast siin turvalisemalt ja mõne päevaga on olukord igal pool Euroopas karmimaks läinud. Nüüd soovitab ka välisministeerium eestlastel võimalikult ruttu koju tulla. Ma olin juba sammu võrra ees ning tegutsesin sisetunde järgi.
Koolitöö toimub nüüd e-õppena, seega vahet ei ole, mis riigis ma olen, õppimist saan jätkata. Olukord on ärev, seega püsime kõik kodudes ja hoiame üksteist. Sõbranna sünnipäevale ma ei läinudki, püüan olla võimalikult isoleeritud.
* koju-koju – Praegu tähendab minu jaoks sõna “kodu” Taanit ja “kodu-kodu” Eestit. Pool aastat tagasi tähendas “kodu” Tallinnat ja “kodu-kodu” Tartut.
Isegi ilm oli ärasõidupäeval nagu filmis…
Comments