Millal sa viimati võtsid hetke enda jaoks ning peatusid? Peatusid korra, et küsida endalt ühed olulised küsimused:
Kes ma olen?
Mis mulle enda juures meeldib?
Kuidas ma end praegu tunnen?
Kuidas ma enda heaolu eest hoolitsen?
On mul tegevusi, mis aitavad mul mahalaadida?
Mis teeb mind rõõmsaks?
Mis teeb mind õnnetuks?
Nende vastuste põhjal veendud, kas sinu elus on see kõik olemas? Või on need vastused sellised, mis näitavad selgelt kätte, et midagi peab sinu toimetustes ja harjumustes muutuma, et ennast tunda nii nagu on vastused?
Iseendaga hästi läbi saamine on ülimalt oluline. Sa pead teadma, mis on sinu jaoks okei ja mis ei ole okei. Kuna me muutume iga päev, siis ühel hetkel võime end avastada olukorrast, kus meie harjumused ja igapäevarutiin ei pruugi enam olla kooskõlas sellega, kes sisimas oleme ning see hakkab omakorda avaldama mõju enesetundele.
Üks hetk võibki tekkida tunne, et oled pinges, aga ise ka päris täpselt ei tea mille pärast. Või leiad end enne uinumist mõtete keerisest, sest see on esimene hetk päevas, kus saad kontakti oma sisemaailmaga, mõtlemas stsenaariumite üle, mis tegelikkuses kunagi tõeseks ei saa. Aga sellest olenemata mõjutavad sinu heaolu, kuna tegevus toimub unetundide arvelt.
Sinu valikud, sinu otsused ja igapäevategevused (ka kõige pisemad) avaldavad suurt mõju sellele, kuidas sa ennast igapäevaselt tunned. Ja sellepärast on ülimalt oluline endale meelde tuletada mõtteharjutus, mis aitab sul astuda endaga dialoogi. Endalt küsimuste küsimine annab sulle konkreetsed juhtnöörid, millised on järgmised sammud tagamaks parema enesetunde.
Usun sellesse tugevalt, kuna see tegevus on aidanud mul välja tulla sügavast depressioonist ja saada võitu ka ärevushäirest. Teadlikult aja tekitamine enda jaoks ja endaga dialoogi astumine aitasid mul aru saada, kus olin endaga punktis, et elu mida ma elan: minu harjumused, elustiil, igapäevategevused mind enam ei teeni ning hoiavad mind depressioonis ja põhjustavadki igapäevast ärevust.
See mõistmine sai juhtuda vaid tänu aususele iseenda vastu, kus ma pidin end ilma tõde ilustamata vaatama peeglisse ja tunnistama väga valusat vaatepilti. Mina ise olen endale kõik kannatused põhjustanud. Ainus inimene, kes kannatustele lõpu suudab teha, vaatas mulle samuti sealt vastu. Seega mul oli valida, kas mängida endiselt edasi ohvrit ning otsida lahendusi pudelipõhjast, põgeneda reaalsuse eest läbi mõnuainete tarvitamise, põletades oma eluküünalt mõlemast otsast selle kustumiseni, või...
Võtta vastu otsus, et midagi peab muutuma.
Ma teadsin seda, et muutus peab olema piisavalt lihtne. Piisavalt lihtne selles osas, et mul poleks võimalust seda tegemata jätta. Kurjajuur oli alkohol, aga sellest loobumiseks, oli mul vaja midagi selle tegevuse asemele. Ainus, mida ma teha oskasin ja ka jõukohaseks pidasin, oli jalutamine. See oli piisavalt lihtne tagamaks eeldused, et ma saan seda teha igapäev, sõltumata kõikvõimalikest takistustest. Milline on õues ilm, kuidas ma end ise tunnen. Ma lihtsalt pidin tõusma püsti, riietuma vastavalt, minema uksest välja ja kõik ülejäänu juhtus juba iseenesest.
Ega muidu ei öeldaks „Lihtsuses peitub ilu“. Täpselt sama kehtib ka muudatustele meie igapäevaharjumustes. Need peavad olema piisavalt lihtsad, sest vastasel juhul võime muutuse teha liiga suureks, mis omakorda pühib usu selle õnnestumiseks. Tead ju küll kõiki neid uusaastalubadusi, mida kokku lubatakse. Neile suudetakse mõneks ajaks jääda truuks, aga mõne aja möödudes langetakse tagasi oma vanade harjumuste juurde. Miks? Sellepärast, et muutus oli liiga suur või see oli liialt järsk ning usk selle õnnestumisse võis samuti puudulik olla. Seega muutus peab olema piisavalt lihtne, et seda poleks võimalik jätta tegemata.
Inimene alahindab seda, kui suur jõud peitub kõige lihtsamas muutuses. Eriti, kui olla selles järjepidev ehk jätkata uue tegevusega ja hoolitseda selle toimumise eest igapäevaselt. Mõtle, kui sa otsustad uue harjumuse eest hoolitseda iga päev aasta aega järjest. Huvitav kus kohas võid sa olla enda elus 365 päeva pärast võrreldes sellega, kus sa oled praegu?
Kõik mida me endale sisendame saab osaks meie reaalsusest. Meis kõigis on peidus see pool, kes kahtleb, kes ei usu, kes ütleb „ei saa“ ja „pole võimalik“, aga sina ise pead endale tõestama läbi tegude, mis on võimalik ja mis mitte. Kui me usume seda häält ilma ise järgi proovimata, olemegi andnud loobumisvõidu. Aga huvitav, mis juhtub siis, kui asume tegudele kahtlusest ja ebausust olenemata ning teeme veendumused alles saadud tulemuste põhjal?
Mina uskusin 23.aastasena, et minuga ei juhtugi enam häid asju. Et depressioon ja ärevushäire ongi nüüd osa minust ja terve edasine elu saab juhtuda ainult läbi kannatuse. Ma lasin hirmudel võtta võimu enda elu üle. Ma uskusin, et olen edaspidi ülimalt habras. Mul oli meeletu mure oma tervise pärast, millest tulenevalt ma ka isoleerisin ennast kõikvõimalikest olukordadest, kus midagi võib minuga juhtuda. Ja samal ajal hakkasin ma kaugenema ka tegevustest, mis on mulle kasulikud. Sest ma kartsin et ka head tegevused mõjuvad mulle kahjulikult. Ehk kõik mida ma endale sisendasin, saigi osaks minu reaalsusest, kus nägin enda ümbritsevat maailma, mis oli täis ohte ning kannatust.
Kui ma võtsin 27.aastasena vastu otsuse, et minu enda tegutsemisest sõltub minu heaolu, siis kolme aasta möödudes olen jõudnud elus kohta, kus depressioon & ärevushäire on lihtsalt õudne mälestus ega kujuta enam minu jaoks ohtu, sest mul on olemas tööriistad, kuidas enda eest hoolt kanda: kaine elu, trenn, jooksmine, matkamine, self journaling, aja tekitamine enesele, enda tundma õppimine, enda armastama õppimine. Ja mõelda vaid, et see kõik sai alguse ühest üli lihtsast muutusest oma senistest harjumustest.
Hea vaimse tervise ja hea füüsilise tervise saavutamine pole sihtkoht vaid see on pigem midagi, mille eest tuleb anda panus iga päev. Sest nii pea kui üks päev n-ö üle lasta, on lihtsam üle lasta ka järgmine päev ning allakäigu lumepall hakkab järjest kiiremini veerema. Ja samas ei pea see panus olema ka midagi sellist, mis rööviks sult ära kogu jõu. Ideaalis võiks igal inimesel olla oma põhimiinimum tegevus hea enesetunde saavutamiseks, mida ta peab sooritama igapäevaselt.
Aga kuidas end üldse motiveerida? Inimesel peab olema põhjus, et midagi teistmoodi tegema hakata. See „Miks?“, mille pärast ma üldse midagi teen. Kui ma saan uut infot, mille pärast tegutseda või mille pärast uus harjumus on mulle kasulik, siis ma saan selle kohta ka tagasisidet. Näiteks näen positiivset muutust oma enesetundes. Või näen positiivset muutust oma füüsilises vormis. Siis on mul uut harjumust järjest lihtsam ka edaspidi teha, sest ma reaalselt näen selle mõju ja ma reaalselt usun tulemuse põhjal, et see mõjub mulle hästi.
Seega on minu palve sinule, et palun aseta ennast enda elus ja toimetustes alati tähtsuse järjekorras kohale number üks. Palun tekita enda jaoks aega, mis aitab sul veenduda, kas sinu elus on kõik nii nagu olema peab või peaksid tegema mõned muudatused, mis aitavad kursi jälle õigesse suunda seada.
Ja pea meeles, et sa muutud iga päev, märkamatult. Seega loo võimalused enda eest hoolitsemiseks samuti iga päev.
Autor: Silver Kleimann-Leimann ehk kogemustnõustaja Silver
Comments